Para-jalgrattaspordist
Natukene ajalugu
Para-jalgrattaspordi, milles võisteldi esmakordselt 1988. aasta paraolümpial Seoulis, töötasid algselt välja nägemispuudega jalgratturid, kes kasutasid tandem rattaid. Tänaseks võistlevad sellel alal ka füüsilise puudega sportlased.
Võisteldakse tavalistel jalgratastel, kolmerattalistel jalgratastel, tandem jalgratastel või käsijalgratastel olenevalt puudest.
Alade hulka kuuluvad, nii üksiksportlastel kui ka meeskondadel, sprindialad, jälitussõidud, 1,000m ajasõit, maanteesõidud ning aja peale maanteesõidud.
Para-jalgrattasporti juhib Rahvusvaheline Jalgrattaspordi Liit (UCI).
Erinevad kategooriad
Paraspordis ja seega ka pararattasõidus on klassifitseerimise eesmärk tagada õiglane konkurents grupeerides sportlased sarnase funktsionaalse võimekuse alusel. UCI (Union Cycliste Internationale) süsteemis sõidetakse nelja erinevat tüüpi sõiduvahendiga:
kaherattaliste (tavaliste) jalgratastega (C), kolmerattaliste jalgratastega (T), tandemratastega (B) või käsiratastega (H).
UCI võistlused on H- ja T-ratturitele maanteel ning C- ja B-ratturid saavad võistleda kas maanteel või/ja trekil.
Täpsem jaotus
Sportlased, kes suudavad, kasutavad tavalist jalgratast, millel võivad olla puudest tingitud kohandused (nt proteesid, pidurite või käiguvahetuse erilahendused).
C1-C5 klassidesse jaotatakse klassifitseerimisel vastavalt puudest tingitud funktsionaalsuse piirangu ulatusele.
Mida madalam on klassi number, seda suurem on sportlase puue ja vastavalt ka rattasõidu ajal funktsionaalne piirang.
C1 klassis on sageli tegemist tõsise häirega kõikides jäsemetes (nt tugev spastilisus) või oluline jäsemete puudulikkus, mis mõjutab oluliselt tasakaalu ja võimsuse saavutamist jalgrattal. C5 klassi sportlasel on seevastu puue tavaliselt ühes jäsemes (näiteks ühe käe sõrmede puudumine) ja neil on üldiselt rattal hea tasakaal ning võimalik saavutada hea ratta valitsemise oskus.