Minu blogi

Esimest korda 83 km distants. Eelmisel (ja esimesel) kahel aastal sõitsin 40 km. Sel aastal mõtlesin TRM-i tegelikult üldse vahele jätta. Aga kaks minutit peale seda, kui ma olin Tiinale öelnud, et ma ei tule, olin ma end 83 km distantsile kirja pannud. Ratturitel see vist nii käibki. Muidugi tingimus oli, et saan Tiinaga koos sõita. Rahulikult. Graveliga olen ma sel aastal sõitnud täpselt nii palju kui Muhu Sõõri raja ettevalmistus nõudis, aga need sõidud jäid kõik kevadesse

Elu esimene MM 4. - 7. september 2026. Ühtlasi elu esimene reis väljaspoole Euroopat, kui kaks korda Londonit välja arvata, kus käisin enne Brexitit. Naljakal kombel mõtlesin ja valmistusin selleks palju vähem kui Itaalias toimunud MK-ks või EM-iks. Ainus, mida pelgasin oli see tunde kestev lend üle ookeani. 35 kraadist ja kuumemat ilma ka ei oodanud, aga selle osas otsustasin juba varakult, et mina seda muuta ei saa ja tuleb vastu võtta see, mida pakutakse. Õnneks oli mul ar

Ja jälle Itaalias… 12. - 14. juuni 2026 Noh, nagu eelmistes postitustes juba olen maininud, siis paneme sajaga edasi ehk Tartu Rattarallilt otse euroopakatele. Kui MK-le minnes jõudsin koju kell 23 ja kodus olla 5h, kuhu mahtus ka 3h und, siis seekord jõudsin koju veerand seitse ja pea 4h magada, nii et kõige hullem isegi ei olnud. Ma vist olen sel aastal nii palju (rattaga) lennanud, et ei tundnud mingit muret saabuda lennujaama 35 min enne seda, kui pagasi äraandmine lõppeb

Täpsemalt Montesilvano linnakeses 7. - 10. mai 2026. Et elu liiga rahulik ei oleks, siis 1. mail korraldasin Muhu Sõõri ning 2. mai varahommikul lendasin läbi Kopenhaageni Rooma, kust sõitsin 3h bussiga Itaalia idakaldale Pescarasse, kus sain kokku otse Belgia MK-lt tulnud Mari-Liisi ja Maarisega. Juba taksosõit majutusse andis üsna hea ülevaate kohalikust liikluskultuurist ehk siis eesõigus on sellel, kes füüsiliselt eespool on ning rattureid pole olemas. Reisipäeva õhtu foo

Kõige loogilisem asi üldse. 4. - 18. aprill 2026 Kui Sardiiniale minek tundus "appi, mida ma teen", siis Granada tundus sama loogiline nagu hingamine. Kuna möödunud aasta laager oli nii äge, siis oli kerge hirm, et äkki selle aasta laager ei suuda eelmist ületada, eriti kuna Tiina ja Evgeni, kellele ma kõige rohkem toetusin, majutusid sel aastal eraldi. See-eest oli mul lootus Liisuga tuba jagada, kuigi ega me selleks hetkeks üleliia palju ei tundnud teineteist. Tiina naistes