Eesti Paralümpiakomitee laager
Updated: Oct 28
Sel kujul esimene, 9.-11. oktoober Käärikul.
Reedese ehk saabumispäeva kõige populaarsem küsimus oli “Kas sa oled varem Käärikul käinud?” - Ei ole, ainult mööda sõitnud. Tagantjärele mõeldes on võimalik, et tegelt ei olnud isegi mööda sõitnud. Aga nüüd siis olen mööda sõitnud, hotellis ööbinud, kompleksi kasutanud ja sporti teinud. Täiskomplekt.
Planeerisin oma saabumise umbes kella 13ks - lõunasöögi ajaks. Kuna kava järgi oli check in alates kella kolmest ja me ei olnud ratturitega arutanud, mis kell keegi jõuab, siis ma otseselt ei kiirustanud ja reaalseks saabumisajaks oli pool kaks. Selleks ajaks, kui mina olin lõunasöögiga lõpetanud, olid mehed jõudnud juba ära süüa ja toadki kätte saanud, niisiis ütlesin neile, et ärgu mind oodaku ja mingu kahekesi sõitma. Mari-Liis sai oma trenni rattaga Tartust kohale sõites. Nii sain veidi rahulikumas tempos asjad tuppa viia ja end sõiduks valmis sättida. Planeeritud 1h küll täis ei sõitnud, aga veidi üle 30 minuti küll.
Poole neljast poole viieni oli meil kõikide kohalolevate parasportlastega üldfüüsiline treening Asko Külmsaarega. Lõike jooksma ega hüppama ei pidanud, selle asemel tegime erinevaid koordinatsiooni ja muidu toredaid harjutusi täpselt nii nagu igaühel võimalik oli. Tegelt oli päris naljakas ja tore.
Viiest seitsmeni rääkisid rahastusest ja sponsoritest spordikommentaator ning endine laskesuusataja Margus Ader, endine murdmaa- ja laskesuusataja Raido Ränkel, Jazz Pesulad juht Sander Mel-Mellikov, töötukassa noortevaldkonna arendusjuht Cathy-Vivien Vahi ja EOK turundusjuht Mirjam Endla. Põhiliselt jäid kõlama mõtted, et sinu medalitest ja saavutustest on olulisem sinu lugu, kuid keegi ei tule sulle midagi kandikul ette kandma, vaid ise on vaja kontakte luua ja neid ka hoida.
Isiklikuks päeva tipphetkeks oli muidugi võimalus Marguse ja Raidoga pilti teha. Laskesuusaarmastaja nagu ma olen.
Seejärel oli aeg õhtusöögiks, kus sain teada, et mu toakaaslane on ka vahepeal kohale jõudnud. Korraks olin juba jõudnud arvata, et laiutan üksi, kuid toredaks üllatuseks sain Susannahiga tuba jagada. Kuna ma jõudsin enne teda õhtusöögiga ühelepoole, siis läksin hoiatasin teda, et me ühes toas ja et ma juba olin jõudnud oma asjad tema voodi peale ka panna. Ta õnneks ei olnud veel toast läbi käinud. Tegelt ei olnud midagi hullu, rattasõidu sääred ja tuulejakk. Kõik puhtad ja kuivad asjad, aga esimeseks tutvuseks hea lugu, millega alustada.
Kaheksast alates sai segasauna, mis oli ekstra meile kuumaks köetud. Kuna mul kodus sauna ei ole ning järgmine päev ootas 2h rattasõitu, siis ma võtsin mõõdukalt, aga mõnus oli ikkagi. Lisaks sain ujumise terminitega tutvust teha. Nüüd tean näiteks, mida tähendab “25 max”.
Peale sauna oli hea vässu olla, nii et esialgne plaan oli magama minna, aga siis kutsus Matz meid Robini ja Egerti piljardimängu vaatama. Mis muud, kui uuesti jalad alla ja riided selga. Lisaks piljardimängu vaatamisele sain tõdeda, et pararatta klassifitseerimine on ikka palju lihtsam ja väiksem kadalipp kui ujujate oma. Boonuseks sain ka ise ühe mängu Robiniga mängida, mille lõpuks oli meil järgmiseks aastaks oma sportlik kokkulepe sõlmitud. Elame-näeme!
Laupäev algas hommikusöögiga ning seejärel ootas meid pooleteise-tunnine loeng toitumisest, taastumisest ja meditsiinist, mida viis läbi Läti spordiarst Svens Vilks. Olles enne MM-i Liisi Alamaaga nii eraldi kui koos koondisega toitumisest rääkinud, siis suures osas oli minu jaoks tegu juba teadaoleva info kordamisega. Küll aga meeldis mulle, et ta kasutas oma väidete juures viiteid teadusartiklitele, millega kavatsen lähemalt tutvuda. Aga siiski sain ka uusi teadmisi - näiteks et sportlastel ongi suurem unevajadus, seega ei kavatse end üldse kehvasti tunda, et igal võimalusel keskmiselt 9h magan.
Svensi loengu ja lõunasöögi vahel oli meil pool tunnikest aega, nii et tegime Susannahiga kerge jalutustiiru, et kompleksiga lähemalt tutvuda. Peale lõunat ootas meid Ott Järvela meedialoeng, kus ta tutvustas meile spordiajakirjanike tööd ja vaatenurki, et miks mõni spordisündmus on suurem uudis kui teine. Eelkõige jäi kõlama tema enda tsitaat “Rohkem tujusid ja tundeid, vähem nimesid ja numbreid”
Pärastlõunale oli plaanitud ligi 3h vaba treeningaega. Meie, ratturid, läksime ilmselgelt sõitma. Kavas oli 2h rahulikku sõitu, mis tegelt oligi rahulik, kuna istusin enamus aega Anre tuules, kui just ise eest läbi ei käinud, aga sõidu lõpuks olid mu jalad jumala tühjad. Suur vahe on ikka, kas treenida pidevalt kindla kava järgi või olla lihtsalt aktiivne. Peale MM-i olen vaid seda viimast teinud.
Trennile järgnes õhtusöök, peale mida oli meile külla tulnud Viktor Kiss, kes on hetkel ainus inimene lähiriikides, kes tegeleb epiteesimise ehk näoproteeside tegemisega. Kohtumisel tutvustas Viktor oma tehtud proteese ning jagas mõtteid ja soove tulevikuplaanide osas. Lisaks näitas, kui palju aega ja katsetusi võttis, et teha valmis “Agitos”, mis on paraspordi sümboliks ning aasta parasportlastele auhinnaks. Päevakava lõpetuseks rääkis EPK peasekretär Signe Falkenberg rahastusest.
Nagu ka esimesel õhtul, ajas Matz meid taas toast välja. Sel korral istusime suurema seltskonnaga majutuse fuajees, kus muuhulgas igaüks end ka lähemalt tutvustas. Päris huvitav oli, kuna ise teadsin varasemast vaid ujujaid ning loomulikult rattureid. Südaöö saabudes suundusime Susannahiga oma toa poole, plaaniga magama minna. Reaalsuses rääksime veel 1,5 h juttu.
Sellest hoolimata olin ma kell 7:56 trennis. Kavas oli max 1h ja rahulik ja nii me tegime ka. Päris mõnus oli sel varasel ja rahulikul kellaajal kuppelmaastiku vahel kulgeda. Peale trenni kiire pesu, hommikusöök ning seejärel toimus ühine pildistamine nii kõikide laagriliste, spordialade kui üksiksportlaste kaupa. See tehtud oligi aeg oma asjad kokku pakkida ja selleks korraks Käärikule ja teistele sportlastele tsau öelda!
Tervitus ka neile (vähemalt) kahele sportlasele, kes mainisid, et mu blogi loevad. Panite hea pinge peale! :D
Comments