Pararatta MM Huntsville, USA

Elu esimene MM 4. - 7. september 2026.

Ühtlasi elu esimene reis väljaspoole Euroopat, kui kaks korda Londonit välja arvata, kus käisin enne Brexitit. Naljakal kombel mõtlesin ja valmistusin selleks palju vähem kui Itaalias toimunud MK-ks või EM-iks. Ainus, mida pelgasin oli see tunde kestev lend üle ookeani. 35 kraadist ja kuumemat ilma ka ei oodanud, aga selle osas otsustasin juba varakult, et mina seda muuta ei saa ja tuleb vastu võtta see, mida pakutakse.

Õnneks oli mul arusaam, et kuigi sihtkoht on kauge, siis mitte tsivilisatsioonist väljas ehk siis pakkimise nimekirjaga alustasin nädalavahetusel enne teisipäeva ehk reisipäeva. Nimekiri tuli küll suht pikk, aga see kipub alati nii olema, kui koos rattaga reisida. Sealjuures vabaaja riideid jms oli nimekirjas kõige vähem. Põhiline rõhk oli ikkagi sellel, et kõik rattasõiduks vajalik kaasa saaks.

Nagu enne mainisin, siis MM-i ja reisi peale hakkasin mõtlema vahetult enne. Korraks tuli elevus/ärevus, kui Eesti Paralümpiakomitee meie mineku kohta postituse tegi. Siis tundus nagu mingi uhke ja päris asi, aga see tunne jõudis ka mööda minna. Asjad pakkisin kokku päev enne minekut. Aga igaks juhuks siiski mainin, et kõik eelnev ei tähenda, et ma ei oleks asja tõsiselt võtnud. Treeningkava oli korralik ja väsitav, sealhulgas mitu võistluse simulatsiooniga sõitu ja kuumatreening. Lihtsalt ma enda peas ei mõelnud asja suuremaks kui ta on. Päeva lõpuks on tegu järjekordse eraldistardi ja grupisõiduga, aga loomulikult tahtsin, et ma teeksin hea soorituse.

Nagu varasemate võistluste puhul, siis ka sel korral koondis ei reisinud koos, vaid igaüks nii “kuidas juhtus” või õigemini kust juhtus. Meie treener elab Portugalis, nii et tema liitus sealt. Mari-Liis sõitis pea terve augustikuu Euroopas rattaga ning liitus meiega paar päeva hiljem. Mina, Anre, Janno ja Sander alustasime oma reisi kõik 1. septembril Tallinnast, kuid sellegipoolest mitte samade lendudega. Janno ja Sander lendasid Amsterdami ja Atlanta kaudu. Mina ja Anre pidime lendama Helsinki ja Dallase kaudu, aga vahetult peale seda, kui Anre oli jõudnud meie check-ini ära teha, tuli talle teavitus, et Helsinki-Dallas lend on tühistatud.

Üllataval kombel ei läinud ma ka selle peale eriti ärevusse, kuigi reisides mulle ootamatused ei meeldi ja varasemalt olen korduvalt mõelnud, et mis siis saab, kui midagi tühistatakse või lennule ei jõua vms. Ilmselt tugines mu rahulik meel ka asjaolule, et ma ei olnud ise pidanud kordagi piletite ega muu pärast muretsema, vaid kõik tehti minu eest ära ja teadsin, et see on endiselt nii. Õnneks paigutas Finnair meid omal algatusel ümber teiste lendude peale, nii et meil ei olnud muud kui uus check-in teha. Seekord siis Frankfurdi ja Chicago kaudu. Ainus miinus olukorra juures oli see, et esialgse lennuga jõudnuks Huntsville’i 20 ajal õhtul, siis nüüd jõudsime alles veidi enne kell 1 öösel. Samas ega pikka pidu ei oleks ka varasema jõudmise puhul olnud, vaid suund magama.

Aga Anrega koos oli väga tore seda pikka reisi teha. Tallinna lennujaamas oli erakordselt palju reisjaid, nii et turvakontroll võttis tavapärasest natuke kauem aega ja mu seljakott tõmmati eraldi kontrolli, aga sellest hoolimata jõudsime koos Janno ja Sanderiga süüa. Ka Frankfurtis sujus kõik, nii et ei passikontrollis ega viimases piirikontrollis ei pidanud ootama.

Üle-ookeani lennu puhul otsustasin, et see on täpselt nii tüütu või tore kui ma selle enda jaoks teen ehk siis aeg möödus süües, sudokut lahendades, lugedes, filmi vaadates, natuke magades, jälle süües. Vahele ka mõned jalasirutuspausid, aga mu lemmikmeelelahutus oli ikkagi reaalajas jälgida kaugel lennuk omadega on. Chicagosse maandumine oli ilus. Päike oli äsja loojunud. Lähenesime üle Huroni ja Michigani järve, sõitsime üle O’Hare ja keerasime uuesti Michigani järve kohale ja suundusime teistpidi tagasi üle linna maanduma, nii et sai näha nii tuledes linna kui selle järvepanoraami.

Me ei olnud esialgu päris kindlad, mis pidi tuleb toll läbida ja pagas välja võtta ja uuesti sisse panna, aga kuna meile tundus, et üleliia palju aega ei ole, siis kasutasime tolli liikumiseks ratastoolidele mõeldud rida. Keegi meid ära ei ajanud ja saime ilma järjekorrata tolli läbitud. Vahel on ikka kasu ka jalutu olemisest. Peale tolli suundusime pagasilindi äärde, kus pidime vaid minut-kaks ootama kuni oma kohvrid kätte saime. Ülemõõdulise pagasi uks oli ka kohe lähedal ja meie rattad juba ootamas. Lennujaama töötajad olid väga sõbralikud ja abivalmid, nii et oma pagasi uuesti äraandmine ei olnud samuti keeruline, kuigi see oli veel veidram kui Tallinnas. Sisuliselt andsime kohvrid ühe mehe kätte, kes suvalises kohas istus ja rattad läksid teise naise juurde, kes mingi turvamasina juures oli. Aga Huntsville’i kohale nad kõik jõudsid, nii et tegelikult pole midagi halba öelda peale selle, et turvakontrollis lõigati mu rattakoti tabalukk läbi, et koti sisu kontrollida, aga mis seal ikka.

Natuke keerulisem oli leida kohta, kust kaudu me oma õige terminali ja värava juurde saame. Aga kaks pead on kaks pead, nii et lõpuks oli meil veel pool tundi üle enne Huntsville’i boardingu alguseni. Viimane lennuk oli võrreldes üle ookeani Airbus A340-300ga ikka päris pisike ja konditsioneer puhus ka väga jäist õhku, nii et esimest korda päeva jooksul tõmbasin dressika selga ja jätsin kapuutsi ka pähe. Vaevu jõudsin õhkutõusu ära vaadata, sest kogu ülejäänud lennu ma sisuliselt magasin maha. Huntsville’i lennujaam on väike ja nunnu ning kuna lennuk jõudis u 30 min varem kohale, siis saabus takso ööbimiskohta umbes siis, kui pidanuksime maanduma.

Endale üllatuseks mulle jõudis suht kohe kohale, et ma olen USA-s. Ehk sellepärast, et kõik nägi välja umbes täpselt selline nagu ma internetist ja telekast näinud olen - suured maanteed, suured autod, toidukohad lahmaka parklaga, olematud kõnniteed, USA lipud jne. Natuke oli isegi veider, et nii üks ühele. Võibolla, kui oleks näiteks Chicago linna läinud, siis oleks veidi teine tunne tekkinud.

Igatahes peale kohale jõudmist polnudki muud, kui kodinad tuppa, dušiall päevane või lausa ööpäevane reis maha loputada ja magama. Aga ega see uni siis enam nii lihtsalt ei tulnud. Võõras koht, võõras voodi, konditsioneer, mis teeb 24/7 häält ja vilkuv suitsuandur. Aga ikkagi magama ma jäin ja unetunde sain.

Aitäh Maarisele, kes eelmine õhtu jõudis poes käia, nii et hommikul ei pidanud jalutama kaugemale kui kööki, et midagi hamba alla saada. Anre liitus samuti meiega. Seejärel panime mu ratta kokku. Käikar hakkas kohe tööle, jess! See on siiani mu igakordne ja ainus hirm, et kas käikar töötab või mitte. Veidi peale 10:30, kui kõik omadega jõudnud olid, läksin Janno ja Anrega võistlusküla ja TT rajaga tutvuma.

Jõudsin meestest umbes 10 min varem omadega valmis, nii et tiirutasin veidi elukoha ümber. Esimesed minutid oli ikka jõhker palavus ja enesetunne ei olnud üldse hea. Õnneks sõidu ajal läks tunne kadus ära, kuigi foori taga seismine oli üsna ebameeldiv. Kohe kui jäime seisma, hakkas kuumus eriti tugevalt tunda andma. Jannol eriti, kes meist palju madalamal ja asfaltile lähemal. Veeresime rahulikus tempos eraldistardi raja läbi. Mehed läksid veel ka grupisõidu raja lisapaunaga tutvuma, aga kuna mul oli ettenähtud maht täitumas ja pudelis vesi ka leige, siis tundsin, et esimesel päeval on mõistlik piirduda sellega, mis etteantud on. Sõita jõuab nagunii, pigem rahulikult kohaneda ja vaadata, kuidas keha reageerib.

Elamisse jõudes oli ikkagi üsna niiske olla, nagu oleks pukil aklimatti teinud. Nii et loputasin rattariided üle, käisin ise pesus ja kohe peale seda suundusime meestega Walmarti toidu sisseoste tegema. Õnneks Sander tuli meiega kaasa ja sõidutas autoga, sest isegi kui tahaks, siis ega siin väga jalutamiseks kohta pole. Aga ega ei tahtnud ka jalutada sellise kuumaga.

Kiidan iseennast ja tänan Liisi Alamaad, sest esimest korda olin mõelnud ette, mida plaanin võistlusnädalal süüa ning seeläbi oli mul poodi minnes päriselt nimekiri. Ilma selleta oleks raudselt jälle error 404 brain not found olnud, kus ma ei suuda meenutada ühtegi asja, mida ma tavaliselt söön. Võistlusnädala toitumine on veel olulisem kui muidu, sest see on üks alustalasid edukaks võistluseks.

Igatahes see kauba valik oli nii lai ja kirju, et mul kulus pea tund, et kõigest pool kauplust läbi käia. Tööstuskaupade vahele ma isegi ei hakanud minema. Iga asja on 10 eri maitset ja sorti, aga väga harva lihtsalt “puhas” toode. Teine asi, mis on eurooplase ajule raske hallata on toidukaupade pakkimine. Kilekotid on umbes sama suured kui meil puuviljade juures olevad kilekotid, nii et lõpuks on sul 10 eraldi kilekotti ja igaühes umbes kolm asja. Eestis mahuks kogu kraam kenasti ühte kotti ära.

Minu jaoks esmakordselt saime ka mingit võistluste nänni. Seni on asi piirdunud kaelakaardi, võistlusnumbritega. Nänni hulgas oli õlakott, t-särk võistluse kujundusega, Coca-Cola sokid, Coca Cola prillilapp, karabiin ja — otsaga kruvikeeraja. Mu meelest päris nunnu.

Õhtul ootas meid MM-i avapidu ametlikus sportlaste külas. Sai kõnesid kuulata, süüa, bändi kuulata ja vaadata, kuidas maskotid 35-kraadises kuumuses ringi käivad. Tagasi koju sõitsime päikeseloojangu ja Kings of Leoni “Notion” saatel. Muusikavaliku eest kiitus Sanderile!

Teisel ööl oli mul juba võrdlemisi hea uni. Seekord kasutasin muidugi ka kõrvatroppe ja silmamaski. Muidugi ainsa miinusena andis rohke vedeliku tarbimine ka öösel tunda.

Kell 9 algas ametlikus hotellis equiptment pre check ehk siis, kes tahtsid, said lasta rattad ja muu varustuse üle mõõta ja kontrollida, et kõik vastaks nõuetele. Teine võimalus on seda teha vahetult enne starti, kui toimub samuti tehniline kontroll, aga kui siis midagi valesti on, võib see lõppeda sellega, et ei saa starti. Seega meie koondis on iga kord varasemat võimalust kasutanud. EM-il oli mul aerobar olemas, kuid see ei vastanud kahjuks mitme punkti osas UCI reeglitele. Kuigi on olemas sadu lehekülgi UCI reegleid, kus iga detail kirjas, siis kõige lihtsam ja kindlam on võistlustel kohapeal lasta kontrollida, et kas varustus sobib või mitte.

Seekord oli mul uus aerobar kaasas, mis võiks UCI-le juba palju rohkem meeldida. Läks siiski nii, et vaja oli pulgad otsast lühemaks saagida ja veel ühe korra asendit sättida, et lõpuks vastaks asi reeglitele ja mõõtudele. Kogu asi võttis aega ligi 3h. Õnneks olin ma plätud ja seljakoti kaasa võtnud, kuna olin plaaninud pärast hotelli kõrval asuvasse poetänavasse minna, kus asus ka Lego pood. Kuna mind otseselt pre checkis vaja ei olnud ja sees oli konditsioneeri tõttu päris külm ka, siis Maaris arvas, et mul on mõistlik samal ajal poes ära käia kuni tema mu rattaga ootab. Tagasi hotelli jõudsin täpselt selleks ajaks, kui Maaris oli saanud kinnituse, et mu varustus vastab lõpuks ometi reeglitele.

Aga kahjuks või õnneks ma ei olnud meie koondisest ainus, kellel oli vaja mehaanikute abi. Jannol oli vaja kaitserauda taas õige nurga alla painutada ja Anre soovis aru saada, kust mingi kahtlane hääl tuleb sõidu ajal. Ühesõnaga elagu Shimano mehaanikud!

Kuna alles õhtul kella 17st oli kavas ametlik eraldistardi rajatrenn kõikidele sportlastele, siis vahepealne aeg kulus lõunasöögile ja puhkamisele. Väsimus tuli küll peale, aga magama ma ikkagi ei lasknud endal jääda.

Meestega oli kokkulepe, et hakkame kell 17 maja eest liikuma. Ma jõudsin ligi 10 min varem omadega valmis ja läksin neid alla ootama. Kui esimesed meetrid sõidetud olin sain aru, et pulsivöö olin unustanud jälle peale panna. Ma vist suudaks selle ka siis unustada, kui ma seda 24/7 kannaks. Igatahes lasin mehed ees ära ja keerasin koju tagasi, sest ilma pulsita oleks ikkagi kehv olnud. See-eest sain rahulikult oma tempos raja algusesse veereda, kusjuures nägin lõpuks ka lubatud haned ära.

Tegu oli ametliku trenniga, aga nagu ka Itaalias, siis võistlustunne tekkis ikkagi peale, nii et eriti alguses pidin jälgima, et oma tsoonis sõidaks, mitte teiste hooga kaasa ei läheks. Esmakordselt tundsin ka, et rada on tegelt väga kiire ja mõnus. Esimesed päevad pidi iga punase foori taga seisma jääma ja neid oli palju, nii et siis ei tulnud tegelikud rajaolud üldse välja. Mõned tõusud on ka, aga need on pigem pikemad ja laugemad, mis tuleb lihtsalt ära kannatada. Viimased 2-3 km on huvitavad. Kõigepealt pikalt kerge tõus, tagasipööre, natuke laskumist, siis uuesti tõus ja viimased meetrid jooneni on allamäge.

Sõitsin raja kaks korda läbi. Teise korra võtsin üsna rahulikult ja ega ei olnud ka väga isu kütta. Päike küttis minu eest. Suures plaanis on rada peas ja selge. Paar kohta tekitasid sõidu ajal segadust, et kus ma nüüd olen, aga hiljem uuesti kaarti vaadates sain aru küll, kus parasjagu asusin.

Koju tulles käisin pesust läbi, sõin banaani ja jalutasin 800m kaugusele Targetisse, et osta midagi juua, mis ei oleks vesi. Poest väljudes nägin, et mehed koos Mari-Liisiga, kes oli just lennukilt kohale jõudnud, olid parasjagu autost poodi jalutamas, nii et viskasin oma koti autosse ja suundusin nendega koos uuele tiirule. Kuna ei pidanud asju käeotsas tassima, sain endale rattasõitude jaoks vett juurde osta.

Koju jõudes polnud muud kui õhtusöök, mis oli suht hiline ja magamamineku ajaks oli kell 22 läbi ka. Seekord võtsin ühe melatoniini tableti sisse. Korraks oli hea lõdvestunud olla, aga tundus, et suuremat kasu see ei toonud.

Uni hakkas juba enne kl 7 ära minema, aga venitasin ikkagi umbes seitsmeni välja. Lisaks näitas õuetemperatuur 25 kraadi, mis kohalikke olusid arvestades võinuks isegi jahe olla, nii et tahtsin seda ka tunda. Ütleme nii, et päevase kuumaga võrreldes oli tõesti jahedam, aga tegelt oli ikka soe. Peale hommikusööki tegime kiire tiimikoosoleku, et tänane ja homne võistluspäev läbi rääkida. Kes-kus-millal-kuidas. Peale seda läksin oma tunnisele rahulikule veeremisele. Sihtkohaks oli taas Lego pood, kuna sõbranna soovis teada, kas seal üht kindlat lego müüakse. Kahjuks ei müüdud. Aga vähemalt sain natuke jälle uusi radu avastada.

Koju jõudes enda pesu, riiete pesu ja lõunasöök. Samuti kasutasin võimalust siinseid ridu kirja panna, et asjad ei jõuaks ära ununeda ja postituse võimalikult ruttu välja saaks. Ja seejärel sai juba Janno võistlusele interneti teel kaasa elada. Kui muidu ma oleksin rajaäärde vaatama läinud, siis siinse kuumuse tõttu ma seda ei teinud.

Tandemratta reisikott

Õhtul tegime traditsioonilise poetiiru. Seejärel õhtusöök ning ratta ja muu varustuse valmispanek võistluseks. Ma arvan, et veidi peale 21 jäin magama.

Esimese võistluspäeva hommik. Ees ootas 14,6 km eraldistarti. Uni läks vist isegi enne 7 ära, aga mingit ärevust küll ei olnud. Pigem elevus ja soov, et saaks juba rajale. Õnneks ei pidanud väga kaua ootama. Stardiaegadega üleüldiselt oli mul väga hästi siin MMil. Kui koondisekaaslased startisid alles 14:59 ja 15:36, siis mina sain oma päeva kõige olulisema osaga väga varakult ühelepoole. Üleüldiselt, mida hilisem start, seda tüütum, sest hommikul peaks nagu end veidi liigutama, et keha üles äratada, aga samas ei tohi end ära väsitada. Ka söömisega peab planeerima, mis kell hommikusöök ja et lõuna ei satuks stardiajale liiga lähedale. Pealegi on hilise stardi puhul kauem aega (üle)mõelda ja oodata.

Niisiis mina sõin rahuliku hommikusööhi 7.30 ajal, et toidul oleks aega seedida ja tööle hakata. Seejärel natuke lebotamist ja oligi aeg hakata valmis sättima. Jõudsin kodus alussärki kaks korda märjaks teha. Lisaks hoidsin pead jooksva külma vee all, et natukenegi kauem oleks mingi jahutus. Samuti panin jääkuubikutega suka turjale. Ööläbi külmikus seisnud pudelisse läks külm vesi. Ainus, mida pool tundi hiljem soojenduse lõpus veel tundsin oli turjal olev jää.

Plaan oli soojenduselt kohe stardialasse minna, kus pidi varustuse kontrolliks 15 min varem kohal olema, aga ma jõudsin kohale plaanitust varem, nii et läksin hoopis athlete villagesse meie telki, kus Maaris pani mulle kuklale ja rinnale uue jää. Samuti hoidsin märga rätikut jalgadel ja käte all jääd. Lisaks veel valasin endale külma vett pluusi peale ja vahetult enne starti ka pähe kiivri vahele. Ühesõnaga jahutasime nii kuidas sai ja sellest oli tegelikult väga palju abi.

Kuna starditelgis oli palju sagimist, siis lõpuks pulss ikka natuke tõusis ja tuli võistlustunne sisse. Seekordsed viimased 10 sekundit läksid Garmini kontrollile ja siis juba tuli panna. Ja seekord ma ei hoidnud mitte midagi tagasi ega mõelnud, et äkki ma kustun ära, kui ma alguses tagasi ei hoia. Kohe algusest panin täiega. Plaan oli sõita rohkem enesetunde kui wattide järgi, kuna rada käis päris palju üles-alla ja nii ma ka tegin.

Aga mida muud eraldistardi tunne on kui vana hea kannatamine. Seekord boonusena ka kuumus, mis oli raske, aga ma isegi olin valmis veel hullemaks. 6 - 7 kilomeetril võtsin natuke rahulikumalt, kuna tundsin, et muidu on tõenäosus varsti ära kustuda. Mul oli iseendale seatud kaks mängulist eesmärki peale elusalt ja tervelt finišeerimise. Üks neist oli rumeenlanna kinnipüüdmine. Tal oli stardist 3 minutit edumaad, aga kaheksandal kilomeetril ma temast mööda läksin. Veidi peale seda läks minust minut hiljem startinud iirlanna mööda. Kümnendal kilomeetril ka ameeriklanna, aga see mind ei morjendanud, pigem andis kinnitust, et sõidan hästi kuna mõlemad naised on väga tugevad sõitjad, kes lõpuks said 5. ja 3. koha. Ma usun, et ameeriklanna möödumine tegelikult andis mulle käiku juurde, kuna korraks oli “keda püüda”, kuigi ma talle järele ei jõudnud ja tuulde ei oleks tohtinud nagunii võtta.

Sõidu viimased kolm kilomeetrit olid lauge tõus, tagasipööre, kerge laskumine, lauge natuke järsem tõus, mis jätkub veidi laugema tõusuga ja siis viimane lõpp jooneni oli allamäge. Pulss oli paar lööki alla 190, aga sellegipoolest suutsin viimased tõusud viimase ja rohkemgi endast välja panna. Toreda vahemärkusena hüüdis Maaris stardis “sõida südamega!”. Pulssi vaatades pigem sai seda tehtud. Peale finišijoont oli ainus soov leida lähim koht, kuhu pikali visata. Aga see ei olnudki nii lihtne.

Esiteks oli tegu, et rattalt ilma tasakaalu kaotamata maha saada, sest jalad ikka värisesid pingutusest. Teine probleem oli kuhu enda ja rattaga maanduda. Kuna asfalt oli päikese käes ja tulikuum, siis ei tahtnud sellele ei ennast ega ratast pikali visata. Pealegi see oleks ka teisi seganud. Nii et leidsin lähima puu ja toetasin ratta selle vastu. Aga ega see pikali viskamine polnud ka nii lihtne, sest pinnaseks oli mingi pruun värk, mis märgadele riietele ideaalselt külge hakkas ja pooleldi valge Eesti koondise särgiga just ei tahtnud sellele pikutada, seega nii palju jõudu ma endas ikkagi leidsin, et särk seljast võtta, aga peale seda ma end sinna pikali viskasin.

Pulss oli üsna pikalt 150 bpm, aga sellega juba kannatas elada. Ilmselt mõjus taastavalt ka keskmise kiiruse number, mis protokollist vastu vaatas - 34.46 km/h ehk minu isiklik rekord. Kuna protokoll näitas meie klassi kiireima naise keskmiseks kiiruseks üle 41 km/h, siis mul võttis ikka mitu head tundi aega, et mulle päriselt kohale jõuaks, millise kiirusega ma sõitsin, kui ainult iseendaga võrrelda oma tulemust.

Kuna britt, kes võitis, oli meie lähedal, siis läksin soovisin ka talle õnne. Ma olen esimesest võistlusest alates võtnud suhtumise, et rajal oleme konkurendid, aga muul ajal tasub häid suhteid luua ja hoida. Kui keha oli jõudnud veidi maha rahuneda pakkisin end kokku ja veeresin rahulikult kodupoole. Üks võistlus tehtud, aga teine alles ootas ees ja taastumine algab tegelt kohe peale finišijoont, seega ei olnud mõistlik liiga pikaks ajaks sinna pikutama jääda.

Kodus pesu, söök, riidepesu. Ühel hetkel tundsin, et võistlusaegne adrenaliin hakkab kehast välja minema ja jõudis ka väike väsimus kohale. Seega otsustasin, et parim tegevus on üks taastav Targeti jalutus teha. Rahulik liikumine on kehale iseenesest hea. Kuna õues oli nii palav, siis rattaga end küpsetama minna ei tahtnud. Võibolla teen seda peale grupisõitu, sest siis ei ole vaja end enam hoida.

Veidi peale seda, kui mina Targetist tagasi jõudsin, olid ka Maaris, Mari-Liis ja Anre oma võistluselt tagasi. Pikka pidu ei olnud, kuniks Sander kirjutas, et poodi minek, aga seekord üllatab meid uue poega, nii et tuli minna! Õnneks oli autos kuus kohta, seega mahutsime kõik peale. Meelelahutuseks saime ka äikesetormi serva möödumist näha.

Kodus nagu ikka õhtusöök ja seejärel oli aeg aerobarid ratta küljest ära võtta, kuna grupisõidus ei tohi midagi üleliigset rattal olla, mis ei ole eraldi UCI poolt kinnitatud.

Kuna pühapäeval algasid esimesed grupisõidud juba kell 9 hommikul, siis oli rada treeninguteks avatud vaid 8-8:50, mille me täies mahus ära kasutasime. Jõudsin selle ajaga veereda umbes 1,5 ringi, sealjuures esimese ringi suures osas Anre tuules, kuna sel viisil meie rahulikud tempod klappisid. Kasutasin võimalust ja vaatasin esimeste startijate esimese ringi raja ääres ära ning seejärel suundusin koju, kuna päev enne võistlust ei tasu end üleliia väsitada.

Ega ma kodus midagi suurt põnevat ei teinud kui puhkasin, sõin ja vaatasin youtube otseülekande kaudu Janno sõitu. Õhtul traditsiooniline poering. Ega mul enam ammu midagi vaja ei olnud, pigem oli aeg kodus olev toit ära süüa, seega vaatasin, mida koju sõpradele viia. Õhtul taas särk ja ratas järgmise päeva sõiduks valmis. Erinevalt eraldistardist ma grupisõitu ikka põdesin. Eelkõige seetõttu, et seal on nii palju muutujaid, mis ei ole minu kontrolli all, aga kuna see on asi, mida ma ei saa muuta, siis keskendusin asjadele, mis on minu kontrolli all. Õnneks sain kõik oma mõtted ja tunded ilma tagasihoidmata sõbrale jagada, kes ütles “ära põe kõva oled” ja see oli lause, mida endaga kuni grupisõidu lõpuni kaasas kandsin.

Õnneks magamise osas oli sel ööl kogu reisi parim uni. Hommikul polnud muud, kui süüa, natukene veel sõpra psühholoogina kasutada ning oligi aeg end riidesse panna ning soojendust tegema minna. Rattal oli juba oluliselt parem olla kui toas oodata. Nagu ka laupäeval sain uue jahutuse riiete vahele. Lisaks nägin enne starti rumeenlannat, nii et rääkisin veidi ka temaga. Allkiri antud, vetsus käidud ning seejärel nimelise kutsumise peale starti minek.

Minu õnneks anti erinevalt EM-ist C2 ja C3 start eraldi. Itaalias hakati C3 tõttu kohe esimesel ringil niimoodi tõmbama, et ma ei mäleta sellest muud kui et hästi rõve oli ja ühel hetkel ma olin üksi. Sel korral võeti esimese ringi esimene pool päris rahulikult. Mingi hetk üritas Kolumbia naine eest ära minna ja automaatselt läksin temaga kaasa, kuna ei tahtnud, et juba nii alguses keegi eest ära saaks. Edaspidi sain aru, et pole mõtet üksi energiat kulutada kaasaminekule, grupiga saame ta nagunii iga kord kätte.

Küll aga esimese ringi keskosas tõmbas eraldistardi võitja sellise käigu üles, et ma sain 3 minuti kõige kõrgemad watid kätte ja ma ei tea, kuidas ma seal rünnaku lõpuni ära kannatasin ja maha ei jäänud. Tundub, et treeningutest on kasu olnud, mis see muud saab olla. Õnneks ülejäänud sõit oli rahulikum. Rünnakuid toimus, aga nende puhul mul ei olnud eriti kahtlust, kas suudan kaasas püsida.

Taktikaliselt hoidsin grupi keskele, et end vedamisega ära ei väsitaks, aga samas kellegi taha kinni ei jääks, kui peaks rünnak toima. Pea kõik pöörded ja kurvid sain ka seestpoolt võtta ja nii pidin vähem spurtima, et grupiga kaasa minna. Seni ongi kurvid mu põhikoht olnud, kust vahe sisse tuleb, kuid sel korral niiväga mitte. Viimasele ringile minnes oli kogu grupp endiselt koos, kui rumeenlanna välja arvata, kes vist juba siis maha jäi, kui ise vaevu ära rippusin. Eeldasin, et hiljemalt tagasipöördel või kuskil ammu enne finišit üritatakse eest ära saada, aga kõik jäeti lõpu peale.

Minu ees oli paar naist, suurem grupp oli selja taga. Teadsin, et tagaotsast ette ma ei sprindi, nii et kui esimesed käigu sisse panid, läksin nendega kaasa. Nagu arvasin, tulid tugevamad toore jõuga tagant mööda. Vajutasin ikkagi nii, kuidas jaksasin lõpuni välja ja joone ületasin vaid 7 sekundit peale esimest naist. Hispaanlanna jätsin seljataha nagu ka EM-il.

Sõidukogemuse mõttes ikka hoopis teine tunne lõpuni välja peagrupis püsida, sest MK-l jäin kolmanda ringi alguses maha ning EM-il kohe esimese ringi lõpus. Sel korral oli vaja vaid neli ringi sõita, aga see-eest oli ring ise pikem kui varasemalt, kuigi distantsid on enam-vähem samad. Muide, oma kummikommid ma unustasin enne starti taskusse panna, nii et sõitsin vaid varem söödud toidu ning ühe tableti peal, mis mul kahe pudeli vahel pooleks oli tehtud. Oleks rohkem ringe pidanud sõitma, siis ilmselt oleks asi jamaks läinud nii energia kui kuumuse osas. Õnneks viimasele pakkus igal ringil kaks korda leevendust Sander, kes iga kord otse kümnesse lajatas külma veega! Aitäh sulle!

Kuigi grupisõidu lõpuks olin ma omadega vähem väsinud kui peale eraldistarti, siis võtsin kodu poole suundumist väga rahulikult, nii et kui ühel hetkel liikuma hakkasin, olin sisuliselt ainus, kes finišialasse oli alles jäänud. Kodus sõin ühe banaani ja võtsin särgilt ja rattalt võistlusnumbrid küljest ning suundusin kohe tagasi, kuna tahtsin Anre võistlusele kaasa elada. Lõpuks ometi oli selleks võimalus, kuna ei pidanud enam enda järgmise võistluse peale mõtlema. Esimesed ringid vaatasin Maarise ja Sanderi juurest, sõidu teises pooles läksin teise kohta, kust rada kahel korral läbi läks, et Anrel ka veidi kaugemal keegi kaasa elaks.

Peale Anre finišit veeresime koos koju, käisin pesus ja oli aeg viimasele traditsioonilisele poetiirule minna. Valisin veel viimaseid komme, mida sõpradele koju kaasa tuua. Seejärel õhtusöök ja oli aeg asjad lõplikult kokku pakkida. Kuna tahtsin MM-i kokkuvõtva sotsmeediapostituse kohe ära teha, siis oma aja järgi kell 23 olin ma veel üleval ja mõtlesin, et miks Eestis olevad inimesed juba reageerivad. Õige küll, neil oli juba kell 7 hommikul ju. Nii et sain isegi sõbrale tere hommikust ja head ööd öelda.

Kuna kodutee algas 7:20 hommikul, oli äratus varajane. Sander viis minu, Anre ja Mari-Liisi koos kottide ja kohvritega lennujaama. mis järel koos Jannoga Atlanta lennujaama poole suundus. Maarise lend läks alles enne õhtut Huntsvillest. USAsse tulles pidime Chicagos oma kotid välja võtma ja uuesti sisse panema, seega olin ma ilmselt päeva kõige rõõmsam inimene, kui kuulsin, et oma äraantavaid kotte näeme alles Tallinnas, sest see tähendas, et me saame Anrega Chicago linna minna ja ei pea 8 h lennujaamas passima kuni Helsingi lend läheb!

Ühe mu lemmikseriaali, Chicago Fire, tegevus toimub oma nimikohas, mistõttu olen aastaid mõelnud, et oleks äge kunagi ise ka seal ära käia. Nüüd tänu rattasõidule oli mul see võimalus! Tundus uskumatu ja ma arvan, et seetõttu oli see mu MM reisi lemmikosa. Ma arvan, et see 8h lennujaamas passimine oleks ekstra kurb olnud, kui unistatud sihtkoht on nii lähedal ja samas nii kaugel.

Sõitsime lennujaamast rongiga kesklinna, jalutasime mööda jõe äärt kuni Michigani järv vastu tuli ning keerasime teist teed tagasi Millenium Park poole, et ka kuulus Cloud Gate oma silmaga ära vaadata. Selleks hetkeks oli juba kõht tühi ja jalad väsinud, nii et otsisime, kus süüa saab ning peale seda suundusime taas rongiga lennujaama. Ühest küljest ei teinud üldse palju, aga samas vaadata, kogeda ja tunda oli oi kui palju selle ajaga.

O' Hare lennujaama turvakontroll oli paras loomaaed ja lennujaam ise mõjus pigem kui suur lahmakas, nii et saime taaskord tõdeda, et Tallinna hubasuse kohta ei valetata. Lennule minekul kasutasime jälle mu jalgu ära ja saime end rahulikult sisse sättida. Seekord läks boarding kuidagi eriti kähku, kuigi lend oli üsna täis, nii et ei pidanud kaua ootama kuniks õhus olime. Esimesed paarkümmend minutit oli kerge turbulents, mistõttu toitlustus hilines. Ülejäänud lend möödus vahelduva eduga magades ja filmi vaadates, aga kokkuvõttes läks aeg päris ruttu ja ei olnud neis pikkades lendudes midagi hullu. Isegi Tallinn-Malaga tundus pikem, hah.

Helsingi võttis meid vastu vihmasajuga, aga ega meil seal ülearust ooteaega eriti ei olnud. Lennukilt maha, piirikontroll, lennujaama teise otsa jalutamine ja oligi Tallinna boarding käes. Muidugi suure Airbusi pealt ATRi peale ümber istuda oli omamoodi kogemus, aga kui lennukiga otse koju saab ja kõik asjad ka korraga kohale jõuavad, siis ei ole põhjust millegi üle vinguda.

Nagu ma sotsiaalmeedia postituse alla kirjutasin:

It’s been a hell of a ride, paneme edasi! 🫡