29. Tartu Rattamaraton

Esimest korda 83 km distants.

Eelmisel (ja esimesel) kahel aastal sõitsin 40 km. Sel aastal mõtlesin TRM-i tegelikult üldse vahele jätta. Aga kaks minutit peale seda, kui ma olin Tiinale öelnud, et ma ei tule, olin ma end 83 km distantsile kirja pannud. Ratturitel see vist nii käibki. Muidugi tingimus oli, et saan Tiinaga koos sõita. Rahulikult.

Graveliga olen ma sel aastal sõitnud täpselt nii palju kui Muhu Sõõri raja ettevalmistus nõudis, aga need sõidud jäid kõik kevadesse ja kaks korda nädal enne naistesõidul. Niisiis lootsin, et mul on maanteelt piisavalt tugev põhi all ja ülejäänu tuleb lihtsalt üle elada. Eelmisel aastal mõtlesin muda tõttu juba kaheksandal kilomeetril katkestamisele, nii et mul raja osas just kõrgeid ootuseid ei olnud. Samas, kuna sel aastal sain nii võistlusele kui tagasi koos sõpradega, siis ega ma liiga palju ei mõelnud, kas minna või mitte või et milline sõit tuleb. Ela ja naudi vms. Ja kuna mul oli parasjagu "tee, mis tahad" treeningnädal, siis ma lihtsalt nautisin, et ei pea watte taga ajama ja võtsin gravelit puhta lõbusõiduna.

Minu ja Tiina start oli alles kell 11, aga kuna Evgeni läks 123 km sõitma, siis olime juba 8.30 ajal Otepääl. Saatsime kiired ja vihased sõbrad starti ära, panime ennast valmis ja läksime kohvikusse teist hommikusööki sööma. Kuna meie plaan oli rada lihtsalt läbida, mitte võistelda, siis läksime kõige viimasest stardigrupist ehk ajaks üle 4h ja 30 minuti. Kuigi 83 km distantsil oli inimesi kõvasti rohkem kui 123 km distantsil, siis meie tagumine ots oli päris mõnus ja rahulik.

Rada üllatas juba kohe alguses positiivselt. Eelmine aasta ei jõudnud staadionilt äragi minna, kui juba oli mudamülgas. Sel aastal oli küll ka muda ja pehmeid kohti, aga mind need ei seganud. Pigem oli hea tehnikatrenn. Järsematel tõusudel või eriti mudastes kohtades tulin juba eos ratas käekõrval, sest kiiret ei olnud. Esimeses joogipunktis oli tore rattasõidust tuttavat Leivot näha, kes hoolitses selle eest, et me süüa-juua saaks.

Umbes poolel maal tuli väike tüdimus, kuna mingi ahvike ajus ütles, et lühikesel maal finiš juba paistaks. Kuna see mõte sõidule kuidagi kaasa ei aidanud, siis ma rohkem sellele ei mõelnud. Tänu heale seltskonnale läks sõit tegelt ruttu. Joogipunktides peatumine aitas samuti kaasa, kuna sai korraks lasta ajul ja kätel puhata. Eks lõpu poole oli ikka keha veidi väsinud ja tunne, et võiks juba finišis olla.

Palu joogipunktis ehk umbes 20 km enne lõppu hakkas 40 km esiots meist mööda tulema, mistõttu järgmised umbes 10 km olidki sõidu kõige tüütumad. Rada oli metsa vahel kitsam ja lühema maa ratturid tulid selja tagant sellise lennuga nagu sõidetaks mõisa peale. Alguses hoidsime paremale, et vähem ette jääda, aga ühel hetkel muutuks tüütuks see juurikate otsas rappumine ja otsustasin, et suva, mul on sama palju õigus endale paremat rada valida. Meelega kedagi ei blokkinud ja kel oli kiire, leidis ise võimaluse mööda saada. Õnneks selleks ajaks oli juba natuke rahulikum ja mahtusime kõik ära.

Üllataval kombel kohe peale sõitu ei olnudki tunnet, et just 83 km ja üle 1000 tõusumeetri sai sõidetud. Samas peale supi söömist olin küll õnnelik, et auto ootas finišis ja ei pidanud enam rattaga Otepääle tagasi veerema.

Koguajaks tuli umbes täpselt 5h, mis teeb keskmiseks kiiruseks veidi alla 19 km/h. Umbes 30 minutit kulutasime peatustele. Kui eelmine aasta mõtlesin, et rohkem küll enam ei viitsi ega taha, siis sel korral tundus juba sõidu ajal, et tegelt võiks järgmine aasta jälle ning ilmselt taas 83 km, sest lühemaks maaks ei ole mõtet enam kohale tulla kui pikk distants ka nii sõidetav on. Muidugi, kui oleks mega mudaralli olnud, siis oleks raduselt teise tundega lõpetanud. Aitäh ka Tiinale ja Evgenile, tänu kellele oli minu asi ainult sõita ja ühegi muu asja peale ei pidanud väga mõtlema!