Maniago EM

Ja jälle Itaalias… 12. - 14. juuni 2026

Noh, nagu eelmistes postitustes juba olen maininud, siis paneme sajaga edasi ehk Tartu Rattarallilt otse euroopakatele. Kui MK-le minnes jõudsin koju kell 23 ja kodus olla 5h, kuhu mahtus ka 3h und, siis seekord jõudsin koju veerand seitse ja pea 4h magada, nii et kõige hullem isegi ei olnud. Ma vist olen sel aastal nii palju (rattaga) lennanud, et ei tundnud mingit muret saabuda lennujaama 35 min enne seda, kui pagasi äraandmine lõppeb ehk siis umbes tund enne pealemineku algust. Oma elu esimestel lendudel ma läksin igaks juhuks ikka umbes 2h varem, mis siis, et reisisin ainult käsipagasiga.

Tallinna lennujaama turvakontroll on minu jaoks iga kord hea loto, sest mu proteesides on nii palju metalli, mis iga kord värava piiksuma panevad ja kunagi ei tea, kas pannakse lisakontrolliks pea peal seisma või saab kergemini läbi. Minu suureks üllatuseks piirdus sel korral asi lõhkeaine proovi võtmise ning ainult proteeside katsumisega. MK-le minnes saadeti tagasi teisele poole väravat, kästi jalanõud kasti panna, et läbi masina saata ja siis uuesti läbi värava jalutada. Ilmselgelt hakkasin uuesti piiksuma, mille peale teine töötaja käskis mul taas jalanõud ära võtta. Osutasin oma jalgade peale, et kuulge…ma just tegin seda. Seejärel katsuti üle kere käsitsi läbi, mille käigus kogemata ka veidi lõuga sain. :D Kuna too hetk ma olin VÄGA väsinud ja sellest tulenevalt ka keskmisest emotsionaalsem, siis mu kannatus pandi suht proovile, aga jäin siiski viisakaks. Naljakas on lihtsalt see, et kõikides teistes lennujaamades patsutatakse läbi ja soovitakse head päeva ja siis on Tallinna lennujaam…

Jalgrattaga on tegelt sama. Mujal lennujaamades on ülemõõdulise pagasi ära andmiseks üldjuhul omaette koht, kus päris inimene su pagasi vastu võtab. Tallinna lennujaamas öeldakse, et mine lükka sinna ukse juurde ja sinna ta jääb - pealtnäha ilma igasuguse valveta, et keegi seda vahepeal minema ei veereta või garantiita, et kellelgi tuleb meelde su ratas lennuki peale saata. Seekord pidi üldse suvalise sinise käru juurde jätma, mis õnneks oli natuke rohkem check-in teenindajate silme all.

Swissile ma iga istekoha eest eraldi 14€ maksta ei raatsinud. Eriti, kuna ma lendasin üksi. Aga mul vedas, mõlemad lennud sain istuda vahekäigu pool, mitte keskel, ning teisel lennul oli keskmine iste üldse tühi. Seni olen eelistanud akna all istuda, sest mulle meeldib välja vaadata, aga kuna sel aastal on juba lennatud küll ja üsna sama marsruuti pidi, siis olin seekord isegi õnnelikum rohkema jalaruumi üle ning teadmise, et saan iga kell püsti tõusta ja vetsu minna, kui tahan.

Tallinn - Zürichi lend oli 2 h 30 min, aga õnneks ligi 2h sellest ma suutsin isegi magada. Zürichis oli umbes 1h ootamist. Paras aeg, et terminali vahetada, natuke süüa ja kohv võtta. Zürich - Veneetsia lend jõudis vaevu õhku tõusta, kui juba oli aeg maanduda. Küll aga sain umbes 2,5 h Veneetsia lennujaamas oodata kuniks Maaris Milaano lennujaamast rendiautoga Veneetsiasse jõudis, mis oli ikkagi kiirem ja mugavam kui koos ratta ja kohvriga mööda ühistransporti kolistada. Otsisin mingi toidukoha ja potsatasin end sinna maha koos oma asjadega ja hoolitsesin oma kõhu eest.

Maniagosse jõudsime umbes 17 ajal ehk umbes 12h peale reisi algust. Õues oli mega kuum, umbes 30C. Saime oma airbnb kätte ja esimese asjana panime mu ratta kokku. Käikar hakkas kohe tööle, halleluuja! Aga see sai ka enne reisi lahti võetud, mullikile ümber tõmmatud, veel kahe erineva mullikilega ümbriku sisse pandud ning kogu see kupatus omakorda tagumise hargi vahele kinni teibitud, nii et parem oli, et ta töötas. Ütle, et ratta käikar on su jaoks hell koht ilma seda ütlemata.

Seejärel paar ampsu süüa ja Lidlisse. MK-st olin õppinud, et välismaal poodi minnes jookseb mul juhe täielikult kokku selles osas, et mida ma tavaliselt üldse süüa teen ja sellele ei aita kaasa asjaolu, et enam-vähem ainus tuttav toode poes on Coca-Cola. Seekord olin targem ja tegin endale nimekirja ja sellest oli päriselt abi! Tagasi kodus olles sai lõpuks endalt päeva higi maha pesta ja korraks mitte midagi teha.

Küll aga õhtusööki tehes tegin selle vea, et hakkasin Stravas järgmiseks päevaks vaatama, kuhu poole sõita võiks ja avastasin, et umbes 5 km kaugusel on mingi ilus mägedevaheline veekogu ja kuna ilm ähvardas järgmisteks päevadeks vihma ja loojanguni oli veel 1,5h aega, siis väsimusest hoolimata hüppasin ratta selga…

…ja siis ma sain aru, et ma viibin kõige ilusamas kohas, kus ma seni veel käinud olen. Need väikesed tänavad, need majad, need aiad, need mäed, see ideaalses seisus asfalt, need veekogud, see rohelus, see soe õhtu. Nutma ei hakanud, aga oleks tahtnud iga meetri tagant seisma jääda, et pilti teha. Jäin umbes iga 500m tagant seisma ja tegin pilti, nii et ühed poisid, kes jooksutrenni tegid, jõudsid mulle oma tempoga päriselt järele. :D

Sel hetkel tundsin tõelist rõõmu, et end toast välja vedasin ja üleüldse siia tulin. Mitmel varasemal aastal on siin pararatta MK etapp toimunud. Parem oleks, et nad seda traditsiooni nüüd jätkavad. Mina igatahes armusin totaalselt ära ja kui mitte pararattaga, siis iseseisvalt kavatsen ma kindlasti siia tagasi tulla, sest patt oleks siinset loodust mitte avastada. Tahaks rattaga sõita, tahaks mägedes matkata, tahaks lihtsalt NÄHA seda kõike siin.

Ilmselt aitas kaasa eelmisel päeval kell 3 öösel ärkamine, aga uni oli siin väga hea ja ärkasin päriselt puhanuna. Hommiku sain oma tempos rahulikult võtta ning peale seda, kui Maaris oli endale kohalikust rattapoest saanud maastikuratta laenutada, läksime kõrvalkülas asuva eraldistardi rajaga tutvuma. Suur oli meie üllatus, kui avastasime, et ühel rajalõigul käisid alles asfalteerimistööd, nii et sealt päriselt läbi ei saanudki sõita. Meist veidi eespool oli üks tandem, kes otsis ja tiirutas samamoodi, et kas ja kust rajale saab, aga meie loobusime selles osas enne neid ja suundusime otse raja algusesse.

Tegelikult ei saanud ka meie päris raja algust näha, kuna seekord on start ja finiš staadionil ning selle väravad olid siis veel kinni. Aga igatahes sõitsime rada nii palju läbi kui sai. Päris korralik arv täisnurga all olevaid pöördeid on vaja teha. Muidugi meie sõidu ajal oli kogu liiklus tavapäraselt avatud ja iga kurvi juures oli kas stop või anna teed märk, millest me ilmselgelt kinni pidasime, nii et see natukene moonutas rajatunnetust. Aga näiteks saab sõidu ajal vaadata Giro d’Italiale pühendatud suurt roosat ratast. 30. mail sõideti tuuriga siit samast läbi ning natuke enne seda jääb vasakut kätt ka hüdroelektrijaama muuseum.

Olles õhtu enne peaaegu et samasse kohta välja sõitnud ja hiljem kaarti vaadanud teadsin, et seal samas on mägede vahel ka väike järveke. Mäed ja vesi, mida muud veel tahta. Kaardi järgi oli vaja sinna jõudmiseks natukene ülesmäge sõita ning üks tunnel läbida, mis mind mõtteis veidi kõhklema pani, aga kuna minul oli Garmini radar vilkumas ja meid oli kaks, siis otsustasime, et kuna see on nii lähedal, siis lähme vaatame. Tunnel oli mõnus lühike ja mina sõitsin taga, nii et asjata põdesin. Pealegi siin piirkonnas on autod väga viisakad. Kui mööda ei mahu, siis keegi ei hakka trügima ka, erinevalt Pescarast, kus sind sisuliselt ei olnud olemas autojuhtide jaoks.

Öelda, et vaade oli ilus on siinsele loodusele liiga tegemine. No ikka väga ilus oli. Samas oli ka nii kuum ja niiske, et täiesti “tühjast kohast” langesid mingid vihmapiisad. Igatahes natuke nautisime vaadet, tegime pilte ja võtsime suuna kodu poole tagasi. Kuna kodutee kattus osaliselt ka grupisõidu rajaga, siis mõtlesime ka selle üle vaadata, aga paaril tänaval toimub sõit vastassuunas ja kuna liiklus oli endiselt avatud, siis me ei hakanud kohalikel närvi mustaks ajama ja ega ise poleks tahtnud ka seal kitsal tänaval vastassuunas sõidukitega kohtuda. Seega sõitsime nii palju kui legaalselt sai ning tulime koju.

Peale natukest puhkamist ja lõunasööki jalutasin uuesti kilomeetrikese keskväljakule, kus muuhulgas on grupisõidu start ja finiš. Esimesel õhtul sealt läbi sõites jäi mulle üks mõnus kohvik-baar silma, nii et sinna ma oma 1.7€ maksvat cappuccinot nautima läksin. Kohvile järgnes gelato kohalikus gelaterias, mis asus paar sammu eemal. Kuna mulle siinne piirkond puges kohe südamesse, siis veetsin esimesel õhtul google mapsis päris kaua aega, et välja selgitada, kuhu kindlasti minna võiks ja mis oleks võistlusnädalat arvesse võttes mõistlik. Kohv ja jäätis linnasüdames on, mägimatk kahjuks ei ole.

Kolmandal päeval vastutasin ma enda treeningu eest ise, sest Maaris oli ametis teiste koondisekaaslase kohalejõudmisega. Ütleme nii, et ilma osas ei olnud väljavaade just eriti päikeseline. Öine äikesetorm koos paduvihmaga oli küll möödunud, aga sellegipoolest oli taevas pigem ähvardav ning ka ilmateade lubas, et lõunast alates on taas äikest oodata. Aga selle-eest oli esimene kord õhku mida hingata ja iga liigutus ei võtnud vett jooksma, nii et selle eest olin ma väga tänulik.

Kuna käes oli viimane päev, mil ma sain mõistlikuse piires lõbusõitu teha, otsustasin veereda Maniagost ida ja kirde suunas Redona järve ääde. Olin jõudnud end riidesse panna ja täpselt siis hakkas muidugi jälle sadama. Kuna tegu ei olnud paduvihmaga ja öisest sajust märg asfalt mind täiesti kuivaks nagunii poleks jätnud, siis ei teinud ma sellest suurt numbrit - pikad riided selga ja minek. Pealegi oli suht suur tõenäosus, et ka võistluste ajal sajab, niisiis leidsin, et parem on Foili tunnetus märgades oludes kätte saada rahulikult veeredes, mitte võistlusolukorras.

Ütleme nii, et märg oli, aga kuradi ilus oli ka ja see luges palju rohkem. Kuigi märg tee ja minu ettevaatlikus tõmbasid kiiruse korralikult alla, nii et kohati tundus, et ma väga ei liigugi, kuid seda rohkem oli aega ringi vaadata. Aga ikkagi jääb mulle sellest sõidust meelde see tunne ja mõte, et mis mõttes on mul nii vedanud, et ma saan selliseid vaateid kogeda. Ja see, et ükskõik kui palju pilte või videoid ma teen, siis need ei suuda kunagi edasi anda seda, mida mu silmad näevad.

Tagasipöördeni jõudmise ajaks olin ma üsna läbi ligunenud ja ka taevast kallas päris hästi, nii et otsustasin tagasiteel veidi kiiremini sõita, pealegi oli juba üsna hea rattatunnetus tekkinud, et kui serpekatel hullu ei pane, siis ei ole tegelt midagi häda. Et järveni jõuda, pidin ma umbes 7 km edasi tagasi sõitma, aga muidu tegin ikkagi ilusa ringikese. Korraks jõudsin mõelda, et kas oleks äkki mõistlikum tuldud teed tagasi sõita, sest tegelt oli natuke rõve olla ja kõigest 9 km ja olnuks kodus, aga samas teadsin, et kui sõidan plaanitud ringi ära, siis saan enamuse teest pigem laskuda ja märg olin ma juba nagunii…

Ja ma arvan, et õigesti valisin, sest nii kui ristumiskoht oli möödas, ma enam vihma ei saanud. Asflat oli ideaalne, ratas veeres suht ise ja vaated olid ilusad. Kuniks siis umbes-täpselt kaks kilomeetrit enne kodu jõudsin taas vihmapilve alla ning tee oli stabiilse 1-2% tõusu all. Tunne oli, et sinna ma jään. Aga venisin ikka koju välja. Kuna ma kogu elamist märjaks ja mustaks ei tahtnud teha, siis sündsuse piirides riietusin ukse taga lahti ja ratas ka enne tuppa ei saanud, kui olin selle korralikult ära kuivatanud. Vahetult enne minu saabumist oli ka Mari-Liis jõudnud.

Ratas kuivatatud, riided pessu visatud, ise pestud-kustud-kammitud ning söödud, oli aeg minna klassifitseerimisele. Ühe korra oli see kõik juba läbi tehtud, aga kuna minu puhul vahe C2 ja C1 vahel oli suht õhk-õrn, siis otsustasime uuesti proovida, sest seda meile Abruzzo klassifitseerimisel ka soovitati. Seekord oli igale sportlasele määratud 45 min hindamiseks, seega kogu asi oli graafikus ning saime isegi minut varem jutule. Nagu ka eelmine kord, küsiti üldisi küsimusi mu seisundi ja tegemiste kohta ning testiti kui palju mul kätes ja jalgades jõudu on, aga lisaks sellele mõõdeti ka mu käed ja jalad mitmest kohast üle, mida eelmine kord ei tehtud. Kuna täpselt minu hindamise ajal kostus õuest äikesetorm ja paduvihm, siis mind rattaga õue ei saadetud, nii et Maaris sai mind kohapeal hoida nagu hakkaks eraldistarti sõitma.

Otsuseks taaskord ikkagi C2, aga confirmed asemel OA, mis lihtsas keeles tähendab, et eraldistardi ajal saan komisjoniauto endale sappa, kes mind sõidu ajal jälgib. Mida nad täpselt vaatavad, me ei tea ja võibolla ongi hea, sest muidu hakkaks sõidule keskendumise asemel muudele asjadele mõtlema. Hiljem protokolli vaadates nägime, et tol päeval said enamus sportlased OA. Kuna sisuliselt terve päeva sadas, siis tõenäoliselt ei saanud väga keegi õues sõita ja rattaasendi nägemine on sisuliselt pool hindamisest. Sisimas oleks muidugi kohe C1 tahtnud, aga on nagu on. Ennast väetimaks mängima ei hakka ja see ei oleks ka eetiline.

Neljapäeval kogunesime kogu koondisega Maniago keskväljakul, kus oli muuseas ka grupisõidu start ja finiš, kus tegime meedia jaoks ühise grupipildi ning seejärel liikusime kõik koos rada läbi sõitma. Alustasime grupisõidu raja algusest, aga kuna ma ei tahtnud end päev enne eraldistarti liigselt väsitada, siis suundusin hoopis veelkord eraldistardi rada läbima.

Ka veel päev enne võistlusi ei olnud võimalik rada täies mahus läbi sõita, sest teetööd olid endiselt hoos. Elagu Itaalia asjaajamine vms. Nagu ma vist ka varem maininud olen, siis mulle meeldib eradistardi distants täies mahus läbi sõita, st. kui võistlus on nt 2x9 km ring, siis ma sõidangi selle ringi kaks korda läbi. Minu peas see annab mulle ikkagi selgema ettekujutluse. Teisele ringile minnes olid ka meie koondise mehed TT rajale jõudnud. Anre hüüdis mulle möödudes, et ma tuulde hüppaks, aga õnneks oli mõistlik Eliis kodus, kes teadvustas, et meeste rahulik ei ole minu rahulik ja päev enne võistlust ei maksa selliseid nalju teha. Aa ja kuigi tegu ei olnud ametliku treeninguga, siis selle tunne oli ikkagi, sest kõik koondised tegid trenni ja kohalikele lastele sai tee ääres patsu visatud.

Pärastlõunal käisin veel jäätist söömas ja poes varusid täiendamas. Ülejäänud õhtu möödus rahulikult võistluseks valmistudes - rattale kiip, särgile number, topeltkontroll, et kõik on olemas ja korras.

Jõudiski kätte Maniago esimene võistluspäev. Kuna minu eraldistart oli alles 15:10, siis hommikul veeresin rahulikus tempos grupisõidu raja läbi nii palju kui sai. Kuigi taas terves ulatuses ei saanud, sest üks lõik oli vastassuunas ning reeglitele vilistada ei tahtnud. Igaks juhuks mainin, et grupisõidu rada ma ei sõida kunagi täies ulatuses läbi, vaid üldiselt 1-2 ringi. Võistluste ajal on neid ringe lihtsalt oluliselt rohkem vaja teha.

Kuigi ma teadvustasin, et tegemist on võistluspäevaga olin ma siiski kordades rahulikum kui oma päris esimesel võistlusel kuu tagasi. Ja nagu kõik võistlevad ratturid teavad, siis võistluse päevaks ja sellele eelneva päeva ajaks on nagunii kogu töö juba tehtud ning on vaja võistlus lihtsalt ära teha. Läheb, kuidas läheb.

Kuna eraldistardi rada asus umbes 8,5 km kaugusel kõrvalkülas, oli see ideaalne maa, et soojendus ära teha. Valisin meelega raja, kus oli ka üks tõus sees. Kohale jõudes polnudki muud, kui kohustuslik vetsuskäik ja stardikoridori telgi alla varju istuma minna ning viimane energiavarude täiendamine teha.

Start ja finiš asus seekord ühel staadionil, nii et stardikiirenduseks oli kurvide võtmine, aga tegelt oli isegi äge. Meie C2 klassist startisin teisena. Minut enne mind oli üks rumeenlanna, kellest juba esimesel tõusul möödusin nagu postist. See andis mulle enesekindlust, et kui midagi ei juhtu, siis vähemalt temast olen kiirem.

Trennides tundus, et tõusud ja tagasirge tuleb lihtsalt ära kannatada, et siis selle võrra saab teise raja osa natuke allamäge kergemini läbi. Reaalsuses oli nii, et kui polnud tõus või kurv, siis oli vastutuul. Noh nagu ikka. Nii et juba esimsese ringi tagasirgel oli rõve raske, aga võistluse ajal sa lihtsalt kannatad ära ja surud edasi. Teisel ringil olid mu kurvid igatahes juba palju sujuvamad, kuigi ma pigem olin ikkagi ettevaatlik, sest parem mõned sekundid kaotada kui kuskil seinas hunnikus lõpetada, sest need kurvid olid pea kõik 90 kraadise nurgaga ja mitte just eriti laiad. Hiljem kuulsin Jannolt, et vähemalt üks tandemipaar ja veel paar tükki olidki kurvis välja pannud vastu seina.

Ka teise ringi tagasirgega sain paremini hakkama. Lasin käike allapoole ehk siis tunne oli, et olen küll veidi aeglasem, aga vähemalt ei jäta kogu oma jõuvarusid sinna. Enne seda, kui rada allamäge finiši poole suunduma hakkas leidsin endas isegi veel jõudu natuke juurde panna, sest lõpp oli nagunii staadionile pööramisega ning siis veel pool ringi jooneni. Küll aga oli mu varasemast rajaluurest nii palju kasu, et teadsin, et staadionil on mõistlik sisemise kaare poole hoida, et lõigata nii palju kui saab.

Peale joone ületamist võtsin käigu välja ja veeresin peaaegu täis staadioniringi, kuniks oli aias ava, kust kaudu sai rajalt välja. Kuna kogu sõit oli paras kannatamine, siis esimesel võimalusel viskasin end istukile ja nõudsin vett. :D Tulemusest ja sekunditest oli esialgu suht suva, sest põhiemotsioon oli rõõm, et see kannatamine läbi sai. Aga protokolli läks kirja 18,6 km ajaga 00:34:35.85. Neljandale kohale kaotasin umbes 50 sekundiga. Rumeenlanna läbis raja peaaegu 52 minutiga, nii et mina olin juba lõõtustamise lõpetanud ja valmis kodu poole minema, kui tema finišisse jõudis. Hiljem arutasime, et visuaalsel vaatlusel ta võinuks vabalt olla üldsegi kolmerattaliste klassis, kui mitte C1, aga teistpidi see andis mulle grupisõiduks lootuse, et taaskord on, kellest tugevam olla. Tore seik oli ka see, et peale sõitu oli kogu Meta omadega kaput ja ka SMSid ei tahtnud läbi minna, nii et esimesi muljeid saigi vaid Maarise ja Mari-Liisiga jagada.

Koju veeresin seekord teist rada pidi, mida ei olnudki veel sõitnud ja millest üks pikk osa oli sild üle kuivanud liustiku. Vaated taaskord 100/10. Koju jõudmise ajaks oli ka ühendus muu maailmaga taastunud. Õhtul tegin veel kerge jalutuskäigu, et lihaseid veidi lõdvestada.

Reedel tegin tunnise tiiru siledal maal. Oleks muidugi tahtnud mägedes ronida, aga võistlusnädalal on võistlused prioriteet number üks. Sellegipoolest olid vaated väga ilusad. Raja esimesel poolel oli tuul tagant ka ja nii ma seal põldude vahel tõelist vabadust nautisingi. Päeval sai oma kodu rõdult Jannole ja teistele käsiratturitele kaasa elada. Õhtul taas rutiinne ettevalmistus võistluseks.

Õnneks grupisõidu start oli juba kell 11 hommikul. See oli ühtlasi ka ainus päev, mil päriselt äratust kasutasin. Kogu ülejäänud nädala ärkas keha omas rütmis ise.

Kuna sõidu start oli sillutiselt, mis küll ei olnud päris munakivi, siis oli lubatud kõigil jalad kinni startida ehk siis Maaris hoidis ja lükkas hoo sisse. Vahetult enne meid startisid C5 ja C4 naised, ning nendel oli kohe alguses kukkumine, siis oli mu põhieesmärgiks stardist minema saada. See ka õnnestus.

Kohe esimesel ringil hakati niimoodi vajutama, et grupis pidasingi vaid ühe ringi vastu ja ausaltöelda ega ma sellest suurt väga ei mäleta, kui et alguses olin grupis ja siis ühel hetkel enam ei olnud ja tundsin, et viskaks lihtsalt ise külili, et saaks see õudus läbi. Aga ei visanud külili ja suutsin ikkagi enda ees ühe naise kätte saada, kelle tuulde võtta ning kellega koos omakorda saime kolmanda naise kätte. Pärast vaatasin, et esimene ring sõitsime suht stabiilselt üle 40 km/h. Pole ime, et jalad kinni sõitsin, kuigi käisin ka soojendust tegemas. Igatahes ülejäänud sõit kulges sama kahe naisega koos. Taaskord võib öelda, et rajal oli pikk tagasirge, kus ma väga vedada ei jaksanud ega tahtnud. Samas teadsin, et ega otseselt ei pea ka. Nii et siis võtsin endale pigem laskumise osa.

Kuskil 30. kilomeetril tekkis tunne, et võib täitsa sõita küll. Tundub, et sain teiste tuules piisavalt puhata ja taastuda. Me muidugi ei sõitnud ka sama kiiresti enam kui esimesel ringil hagu anti. Kes see enam mäletab, mitmendal ringil see oli, aga igatahes ühel hetkel hüüdis Maaris, et mina ja minu grupis olev iirlanna sõidame oma klassi kolmanda koha peale. Esimene mõte oli, et misasja, kuidas?? Teine mõte oli, et kurat, nüüd peab edasi panema ju.

Viimane ring oli paras male. Viskasin oma teise pudeli Maarisele ära, sest noh äkki need võidetud grammid annavad midagi. Kohe peale seda kuulsin, kuidas iirlannale hõigati, et “Do what you have to” ehk siis oli teada, et niisama ei anta siin midagi. Kui muidu olime kõik ringid koos sõitnud nii, et keegi ei tundnud vajadust tõmmata, siis viimasel ringil ikkagi kohe tagasirge alguses see juhtus. Ma parasjagu jõin, aga õnneks ma ei olnud kõige ees, nii et tabasin hetke ära ja jõudsin kaasa minna. Sel hetkel sain ka aru, et rohkem siin rajal joomist ei ole, aga õnneks ei olnud ka palju lõpuni.

Tagasirge lõpus üritati mind ette vedama saada, aga ega ma niisama ennast ohverdama ei hakanud. Samal ajal olin valvel, et mu selja tagant tõmbama ei hakataks. Laskumise alguses seda siiski tehti, aga taas jaksasin kaasa minna. Kuna raja lõpp oli pöörete ja sillutisega, siis ma tundsin, et erinevalt Abruzzost see ei ole see rada, kus 500m enne lõppu sprinti panna. Pigem oli mu lootus umbes viimasel sajal meetril, et kui, siis ehk seal suudan mööda minna. Aga seekord oli iirlanna minust 3 sekundiga parem. Protokolli läks kirja 52,8 km ajaga 01:39:17. Endale üllatuseks ei olnud ma üldse pettunud selles kolmes sekundis, sest ma teadsin, et ma andsin endast kõik, mis mul sel hetkel anda oli.

Sealjuures meie vahe esimese ja teise kohaga oli vastavalt ligi 12 ja 11 minutit, mis protokollis tundub üüratu vahe, aga reaalsus oli see, et esikoha naine sõitis kuni viimase ringini kogu aeg teiste tuules ja viimasel ringil sprintis eest ära ning teise koha naine, kes esimesele kaotas 87 sekundiga vedas terve viimase ringi ülejäänud punti. Viienda koha hispaanlanna sai 7 ringi kirja ning rumeenlanna 5. Meie teised sõitsime kaheksa. Ehk siis loogika on see, et kui meie klassi esimene naine jõuab finišisse, siis keegi teine enam uuele ringile ei lähe, vaid sõidab selle ringi lõpuni millel ta parasjagu on.

Kui puhtalt numbreid vaadata, siis ligi 12 ja 11 minutit kaotust tundub üüratu aeg ja ega meil ülipalju puudu ei jäänud, et oleks ka ise ringiga saanud või et viienda koha saanud hispaanlanna oleks järele jõudnud oma 30 sekundiga, mis ta meile kolmele kaotas. Seepärast mul on ka ülihea meel, et meil on võistluste ajal Maaris raja ääres, kes näeb kõike seda, mida me ise ei näe. Sest olgem ausad, võistluse ajal me näeme ainult seda, mis otse meie ees toimub. Kui keegi oleks küsinud peale võistlust, et kas oli ilus rada, siis ma oleks öelnud, et ma ei tea, ma ei näinud. Õnneks enne võistlusi oli aega vaateid imetleda.

Kuna ma peale oma võistlust ekstra taastavale ringile ei jaksanud minna, siis elasin Anrele raja äärest kaasa. Esimesed ringid olin meie kodu ees kust rada mööda läks. Kuna Anre ratta kett vedas üsna alguses alt ja oli selge, et vähemalt ühe miinusringiga ta peab leppima, siis liikusin tagasirgele, kus mul endal kõige raskem oli ja hüüdsin talle niisama toredaid asju nagu näiteks, et “ilm on ilus, päike paistab, naudi” ja “homme saad puhata” jne. :D Ma ei tea, palju ta hetkes aru sai, aga vähemalt nägu oli tal naerul must möödudes.

Ja ega õhtul ei olnudki muud, kui viimane riiete pesu ja pakkimine, sest mina hakkasin juba kell 7 Veneetsia lennujaama poole liikuma koos Maarisega. Õnneks oli keegi tark inimene Veneetsia lennujaama pakihoiu teinud, kuhu oli võimalik nii jalgrattakohver kui käsipagas jätta. Nii et pool päeva sain veeta mööda Veneetsiat jalutades. Vahepeatuseks täitsa nunnu ja mulle meeldis, kuigi eraldi vist enam ei reisiks sinna. Aga igatahes kordi parem kui päev või öö otsa lennujaamas kükitada. Nii Veneetsiasse kui lennujaama tagasi läksin veetaksoga, mis oli päris äge kogemus. Tagasiteel sattusin puht juhuslikult Anrega sama aluse peale.

Küll aga ei olnud seiklused veel läbi. Lennujaamas rattakohvrit ära andes muutus teenindaja nägu väga murelikuks. Nimelt oli teada, et Veneetsia-Zürich lend hilineb ligi 40 minutit ja ei ole üldse kindel, kas ma Tallinna lennule jõuan. Korraks kaaluti mind Anrega samale ehk läbi Frankfurti lennule panna, aga see oli täis. Niisiis oli lahenduseks oranž priority silt nii ratta kui käsipagasi küljes, mille ka ära andsin. Õnneks oli mul üks väike kott veel, nii et päris tühjade kätega ei jäänud. Samuti olin nõus, et Zürichi lennujaamas tuleb mulle eraldi inimene vastu, kes mind otse õigesse väravasse viib.

Aga hea oli ka, sest Veneetsia lennuk hilineski 40 min ja parkis end muidugi lennujaama kõige kaugemasse otsa. Nii et kohe lennuki ukse kõrval ootas mind naisterahvas, kes mind autoga õige terminali juurde viis. Terminali ukse juures surusin oma ego alla ja olin nõus isegi ratastoolis sõidutamisega, kuna värav pidavat terminali teises otsas olema. Ja tegelt mõnusam oli. Sain jahutavat tuult nautida selle asemel, et end higiseks joosta. Ma arvasin, et mind sõidutatakse lihtsalt värava juurde, aga lükati kohe leti taha ja esimesena kontrollist läbi ka, nii et sain esimesena lennukisse jalutada. Vot see on kogemus ja mälestus. Aa, ja ka neli triatleeti, kes oli Veneetsiast alates samadel lendudel, jõudsid Tallinna lennule. Kuigi ma kardan, et nemad vist sellist VIP teenindust ei saanud.

Ja rääkides Anrest, siis ka tema mõlemad lennud hilinesid, nii et kui ma Tallinnas pagasilindi juurde jõudsin, nägin teda seal oma viimast kohvrit ootamas. Küll aga rääkides oma kohvritest, siis ratas jõudis koju, aga käsipagas veetis Zürichis 24 tundi kauem, kuigi mõlemal oli priority silt ja väljalend hilines nagunii pagasi laadimise tõttu. Ja täpselt sama seis oli ka neljal triatleedil, keda enne mainisin. Mis siis ikka kui täitsin vormi ära ja suundusin koju. Ja noh õnneks kodus riideid oli, nii et sai selle poolteist päeva hakkama.

Aga ega peale EM-i pikka puhkust ei olnud, kuna 20. juunil ootas ees EMV eraldistart.

Ja 17. juuni sai Kiilis elu kõige märjem TT sõidetud.