Elu esimene MK etapp - Abruzzo, ITA

Täpsemalt Montesilvano linnakeses 7. - 10. mai 2026.

Et elu liiga rahulik ei oleks, siis 1. mail korraldasin Muhu Sõõri ning 2. mai varahommikul lendasin läbi Kopenhaageni Rooma, kust sõitsin 3h bussiga Itaalia idakaldale Pescarasse, kus sain kokku otse Belgia MK-lt tulnud Mari-Liisi ja Maarisega. Juba taksosõit majutusse andis üsna hea ülevaate kohalikust liikluskultuurist ehk siis eesõigus on sellel, kes füüsiliselt eespool on ning rattureid pole olemas. Reisipäeva õhtu fookus oli ratas kokku panna ning käia lähedalasuvas kaubanduskeskuses, et endale toidupoest esimeseks paariks päevaks vajalik kraam kokku osta. Hommikusöök oli iga päev majutuse perenaise poolt.

Mis iganes põhjusel ei ole mu ratta käiguvahetus kunagi koheselt tööle hakanud peale seda, kui juhe on olnud lahtiühendatud. Senini olin seda normaalseks pidanud, sest tavaliselt mõne minuti jooksul on kõik toimima hakanud. Sel korral mitte, kuigi olin ka terve öö käiguvahetajat igaks juhuks laadinud. Esimene hakkas tööle, tagumine alguses tegi häält, aga midagi ei liikunud. Ühel hetkel sai viimanegi elu otsa - täiesti tumm terves ulatuses. Mõtlesime oma peaga, helistasime Hawaii tehnikadirektorile ja mehaanikule. Võtsime isegi keskjooksu lahti, et kontrollida ega juhtmed katki pole. Visuaalselt oli kõik terve ja omal kohal, aga isegi laadijat taha pannes ei juhtunud mitte midagi. Õnneks ma selle peale väga pabinasse ei läinud, kuna esimese võistluseni oli veel mitu päeva aega ning negatiivseima stsenaariumi järgi sain vähemalt Itaaliasse reisida.

Küll aga ootas mind sama päeva pärastlõunal ees ametlik klassifitseerimine. Õnneks oli meil kogu koondise peale EPK buss kasutada, nii et meie majutusest ametlikku hotelli viis meid Sander peale seda, kui oli naiste rattad ja asjad kohale toimetanud, tulles otse Belgiast. Klassifitseerimine ise oli tore. Veidral kombel päriselt oli. Mul ei olnud ka väga ärevust sees, sest Maaris tuli minuga.

Põhiliselt küsiti küsimusi mu rattasõidu kohta, et kuidas ja mis. Mõõdeti lihasjõudu ning lõpetuseks sain sisehoovis kaheksaid sõita ja sõidu pealt pudelit haarata jms, et neil tekiks ka praktiline ülevaade. Otsuse saime samal päeval, peale ehk 10 min ootamist kuniks komisjon omavahel arutas. Otsuseks C2. Läbipaistvuse mõttes võib öelda, et ise tegelikult lootsime pigem C1. Kui Maaris küsis, mis oli puudu või üle, et C1 või C3 saada, siis C3 saanuks juhul, kui mu kätel ei oleks erisusi. C1 tulnuks juhul, kui mu käed olnuks amputeeritud.

Noh, amputeeritud nad ei ole, kuid täisväärtuslikud ka mitte ning sõidu ajal toitumine on mul sellegipoolest väga kõvasti piiratud. See pani ka hindajaid kahtlema, nii et seekord läks dokumentidesse kirja, et olen C2, aga järgmisel võistlusel antakse võimalus uus hindamine teha. On nagu on, ega ekspertide töö ei ole ka lihtne. Kõik inimesed on nagunii väga erinevad ning ürita siis veel ekstra erinevaid ja erilisi inimesi mingitesse raamidesse panna nii, et nad oleks võistlusolukorras võrdsed. Hindamiselt tagasi sain sõita oma singlespeed Foiliga. Muidu oli isegi ok, aga vahetult enne kodu oli meil üks päris terav tõusuke, nii et selle osa sain ratast käekõrval lükata.

Kui ülejäänud koondis läks peale minu hindamist kohalike oludega tutvuma ja trenni tegema, sain mina veel Muhu Sõõrist välja puhata. Sõidult tagasi tuli Maaris super uudistega - ta oli leidnud Scotti ja Shimano logodega rattapoe, lisaks rippus vaateaknal üks teine Foil. Kui kuskilt on lootus abi saada, siis sealt!

Seega kolmandal päeval peale hommikusööki võtsime suuna sellesama poe juurde, et kohe peale avamist löögile saada. Saime! Tuli välja, et käikar oli crash mode’i läinud, mis on üsna tavaline juhtuma arvestades, kuidas rattakotte lennureiside ajal koheldakse. Käikar sai korda ning kergendus oli suur. Eriti armas oli asjaolu, et isegi raha ei küsitud. Tänutäheks tegime vähemalt Instagrami story.

Lõpuks sain ka mina teistega koos veerema minna. 45 km ja 567 tm. Alguses veersime kõik koos, aga umbes poole peal keerasin mina veidi lühemat ja teised veidi pikemat teed kaudu kodu poole nagu plaanitud oli. Vaated olid ilusad, aga otsest “vau” efekti ei tekkinud. Küll aga nägin nii palju teisi pararattureid ja see tekitas väga ägeda ja sooja tunde.

Peale lõunasööki ja puhkepausi suundusin uudistama outlet-ide linnakut või kompleksi, mille kõrval juhtusime elama. Ühtegi toidupoodi seal ei olnud, küll aga hunnik sporditarvete poode, riidepoode, pesupoode, kotipoode, prillipoode ja mida kõike veel. Paar toidukohta ja Burger King oli ka. Sel päeval ühtegi ostu veel ei sooritanud, aga eeltöö sai tehtud.

Abruzzo nädala neljandal päeval oli menüüs 27 km ja 445 tm, kus sees ka natuke lõike mulle tõusude peal. Pärastlõunase meelelahutusena külastasin taas outleti tänavat. Adidase poest tulid minuga kolmed tossud, millest vaid ühed mulle endale. Kokku maksin nende eest sama palju kui Eestis ühe tavalise paari eest. Matkavarustuse poest skoorisin endale vihmajope ning nii endale kui mehele matkasuunitlusega lukuga pusa. Hinnad taas sellised, et kogusumma eest saad Eestis ehk ühe asja.

Kaks päeva enne esimest võistlust oli mul tehnoülevaatus nagu seda naljatlevalt kutsusime. Tegelikult tähendas see seda, et sain oma jalaproteesidele UCI logo ja qr-koodiga kleepsud. Samuti vaadati ratas tehnilise pilguga üle, et mu lisapidurid ja käiguvahetus on nende jaoks sobivad. Lisaks sellele toimus ka kõikidele osalejatele üleüldine varustuse kontroll, nii et kaks ülevaatust ühe päevaga.

Pärastlõunaseks meelelahutuseks ning ühtlasi treeninguks oli grupisõidu rajaga tutvumine. 20 km ja 54 tm ehk puhas lamemaa, kui üks sillakene välja arvata. Päevale lisandusid mõnekilomeetrised otsad kodust võistluspaika ja tagasi. Samuti ei sõitnud me grupisõidu rada terve distantsi jagu läbi, aga kuna võistlus toimus ühe ja sama 9 km ringi peal, siis ei olnud see ka vajalik. Ülejäänud päev kulus Muhu Sõõri kokkuvõtete tegemisele, toidupoes käimisele ning puhkamisele.

Päev enne elu esimest MK starti oli võistluse ametlik treening ehk siis sõitsime taas eraldistardi ja grupisõidu rada läbi. 23 km ja 87 tm. kui üks sillakene välja arvata. Trass oli nagu ka päev varem endiselt tavaliiklusele avatud ja pararattureid täis, kuid päris hea ettekujutuse sai sellegipoolest. Ühtlasi oli see esimene kord koondise ametliku vormi kanda. Pigem oli uhke tunne!

Kui minu eraldistardini oli veel päevake aega, siis käsiratturid asusid juba samal pärastlõunal rajale. Kuna endal oli põnevus suur ja et ka Jannol toredam oleks, siis läksin loomulikult raja äärde kaasa elama. Sellest päevast alates on käsiratturid pararatturitest mu lemmikud. Kui H3-5 sõidavad üsna istuvas asendis, siis H1-2 näevad välja nagu reaalsed vormelid oma lamava asendiga.

Õhtu möödus viimaseid ettevalmistusi enda eraldistardiks tehes. Kontrollisin üle, kas kummid on täis, Garmin laetud, ratas ise puhas. Pluus sai numbri külge, ratas kiibi. Esitasin veel viimaseid küsimusi, mis mul pähe tulid, et võistluse ajal saaks 100% keskenduda võistlusele ja ei peaks mõtlema.

8.mai 2026 - elu esimene MK start. 15 kilomeetrit eraldistarti. Mu start oli alles kell 17:03, nii et hommikul tegin pooletunnise kerge kerimise. Aga ikkagi korralikult andis tunda, et ei ole tavaline treeningpäev vaid midagi suuremat ning närv oli sees. Mu sõber ütles hästi: "Ära üle mõtle. Kokkuvõttes lihtsalt natuke tõsisem Hommikuveeremine." ja seda mõtet kandsin endaga nädala lõpuni.

Tund enne starti väljusin kodust soojendust tegema. Vähemalt 10 min enne starti pidi kohal olema. Igaks juhuks olin varem, et jõuaks veel vetsus käia ja sporditoidu näol viimase energia sisse võtta. Tegu oli mu elu teise eraldistardist sõiduga. Ainus varasem kogemus oli mul möödunud aasta Eestikatelt, nii et natukene nagu teadsin, mida oodata, aga samas üldse mitte. Maarisega olin plaani paika pannud ja proovisin täpselt nii teha.

See stardipukis stardi ootamine on vist mu lemmik osa eraldistartidest nüüdseks. Need vähenevad sekundid, see elevustunne kehas. 10-9-8-7-6-5-4-3-2-1-START ja nüüd pole muud kui mina ja ratas finišijooneni. Ühtpidi on eraldistart võistlus iseendaga, teisalt ka teistega. Iga minuti tagant lastakse üks sama klassi sportlane rajale. Eri klasside vahel on veidi rohkem minuteid vahet, et ei tekiks liigset segadust ja möödumisvajadust, sest eraldistardis otse kellegi teise taga ei tohi sõita. Nii et kui stardid nimekirja eesotsast nagu mina sel korral, siis on üheks indikaatoriks see, kui mitut enda klassi ratturit endast möödumas näed või ei näe. Kui stardid viimasena, siis ainus indikaator on teistest möödumine.

Rajal möödus minust kaks või kolm naist, aga ma väga ei muretsenud. Eesmärk oli esimene start ära teha ja üldse aimu saada, mis vormis ma võrreldes ülejäänud maailmaga olen. Lisaks sõitsin ma täiesti tavalise maanteerattaga ehk null eraldistardivarustust.

Kas sa üldse sõitsid eraldistarti, kui pärast murul lääbakil ei ole?

Ülalolev pilt võtab selle sõidu formaadi päris hästi kokku. Terve aja pingutad täiega, on väga raske, loed mööduvaid maamärke ja ootad, millal läbi saab. Ja siis finišisirgel paned veel täiesti viimase endast välja, nii et kui kell läheb kinni, siis kohe hoogu maha ei pidurdagi, vaid võimaluselt kerid end rahulikult seisma, sest järsk peatumine oleks liiga karm. Ja siis leiad esimese koha, kus veidi hinge tõmmata ja vett juua. Ja siis võtad protokolli lahti.

Elu esimese võistluse saagiks 6. koht, seejuures viiendale kaotust vaid 7 sekundit ja esikohale natuke alla 4 ja poole minuti. Esimene emotsioon oli, ilmselt sportlasele kohane, "kurat need 7 sekundit...raudselt tagasipöörded". Aga nagu Maaris ütles, siis tegelt kunagi ei tea, kust sa need sekundid parasjagu võidad või kaotad. Kui emotsioonid kõrvale jätta ja numbritele otsa vaadata, siis tegelikult väga kõva sooritus arvestades vaid poolt aastat treenimist, olematut varasemat kogemust ning mu tavalist maanteeratast, mis iseenesest on ülihea ratas. Kusjuures koju jõudes oli esmane 7 sekundi pettumus ka juba kadunud.

Kuna kahe võistluse vahel oli vaid üks päev, siis rasket pingutust endale seal vahepeal lubada ei saanud. Niisiis veeresin mööda promenaadi rattateed Pescara sadamasse ja tagasi. 28 km ja 116 tm. Selle sama kergliiklejate silla pealt ilmselt pooled tõusumeetrid tulid.

Natukene istusin seal kai serval, kõlgutasin jalgu ning siis juba liikusin tagasi, et jõuaks enne Janno grupisõitu enda lõunasöögi söödud.

Et ennast mitte päikese käes ja seismisega ära küpsetada, siis päris lõpuni ma sõitu ei vaadanud, kuid sellegipoolest oli vaatepilt äge ja andis natukenegi aimu, mis mind ennast ees ootab.

Õhtu möödus taas kontrollides, et järgmiseks päevaks oleks kõik olemas ja valmis. Erinevalt eraldistardist pidi sel korral pluusil kaks numbrit küljes olema. Samuti oli vaja üle vaadata, et toitumise ja joomise jaoks on kõik hakkamas. Mulle üleüldiselt ei meeldi asju hommikusse jätta, vaid eelistan alati eelmisel õhtul asjad valmis panna. Enne võistluspäevi veel eriti.

10.juuni 2026 - elu esimene grupisõit. 45 km 89 tm. Seekord oli start õnneks 11:26, seega ei olnud vaja tervet päeva oodata. Hommikusöök, viimased asjad valmis, riidesse, soojendusele ja starti. Kuna ilma põhjal tundus, et on pisike saju oht, siis tegin soojenduse natukene lühema kui kaks päeva tagasi, et enne starti võimalikult kuiv püsida, aga lõpuks ei tulnud peale paari piisa midagi. Pigem oli ikkagi palav. Nagu ka eraldistardi puhul pidime andma allkirja, et oleme kohal ja seejärel kutsuti juba nime järgi stardikoridori. C4-5 startisid paar minutit enne meid. Seejärel meie C1-C3.

Esimese ringi alguses võeti väga rahulikult. Mõtlesin, et kas selline tase ongi või. Aga ringi teises pooles, kui rada suundus stardi/finiši poole tagasi mööda pikka rannasirget, toimus esimene üritus punti lõhki tõmmata. Ma otseselt ei osanud seda oodata, aga suutsin reageerida ja kaasa minna. Sisuliselt oli tegu lühikese sprindiga ja seejärel taas grupis sõitmisega. Teine ring oli veidi kiirem, aga ei midagi hullu. Seekord juba oskasin oodata, et kohe-kohe hakatakse tõmbama.

Grupiga jaksasin sõita kolmanda ringi alguseni kuniks esimeses vasakkurvis tekkis vahe sisse ja seda ma enam kinni ei jaksanud võtta. Peagi nägin, et üks brasiillanna on samuti peagrupist maha jäänud, aga minu vahe temaga oli liiga pikk, et teda püüda. Küll aga avastasin, et minu taga on veel üks minu klassi rattur. Niisiis võtsin natukene kergemalt ja ootasin ta järele, et saaks edasi koos sõita, sest nii on lihtsalt taktikaliselt kergem. Pealegi ootas ees üks pikk vastutuule lõik. Teadsin, et üksi sõites vajuksin ilmselt üsna ruttu ära. Lisaks on grupisõidus alati oht ringiga saada ning seda ma ei soovinud, kuigi tol hetkel ma sellele isegi aktiivselt ei mõelnud.

Igaks juhuks selgituseks, et ringiga saamine tähendab seda, et kui grupisõidus on vaja sõita 8 ringi ja esimene jõuab finišisse, siis ringiga saaja ei ole veel nt kaheksandat ringi alustanud. Võibolla isegi mitte seitsmendat või kuuendat. Ja tema sõit lõppeb siis, kui ta taas finišijoone juurde jõuab ehk siis kui esimene on juba lõpetanud ja tema tuleb kuuendalt ringilt, siis enam seitsmendale ja kaheksandale ei pea minema.

Niisiis ülejäänud kolm ringi sõitsin koos Tracyga, kord tema ees ning siis mina. Tegu oli küll võistlusega, aga siiski iga kord tänasin, kui tema jälle vedanud oli ja läksin ka ise aktiivselt ette. Viimasele ringile minnes hüüdis Maaris, et "lõpu peale", mis tähendas seda, et kuigi laual oli 5. ja 6. koht ei olnud sõit sugugi läbi. Seda teadsin ka ise, mis tähendas, et terve viimase ringi käis mu peas planeerimine, kuidas ületada finišijoon enne ameeriklannat.

Plaan oli tegelt suht lihtne. Esimene pool ja vastutuulelõik hoida nii palju tuulde, kui saan, et end mitte liiga palju väsitada. Tagasipöörde alguses minna ise ette, et kindlustada see, et viimasel paaril kilomeetril saaks ise jälle tuules olla ja siis 500 m enne lõppu tuulest välja sprintida ja enne seljataha ei vaata, kui finišijoon ületatud. Teadsin, et 500 m kestan ikka ära ja kui olen viimases paremkurvis ees, siis on mul võimalus. Sel korral vedas ja plaan töötas, nii et 5 sekundit enne Tracyt ma üle joone veeresin.

See tunne oli ikka päris äge, nii et ma unustasin isegi Garmini kohe kinni panna. Eesmärk oli rajalt ära saada ja siis Tracyt järele oodata. Inimlikult oli veits halb tunne ka teisele nõnda ära teha lõpus, kui kolm ringi koos sõidetud, aga see on sport ja võistlus ning võimalusel oleks ta mulle täpselt samamoodi teinud. Ta ise oli ka, et kuule ägedalt panid, hea töö!

Taas natuke lõõtsutamist ja tagasi majutuse poole, et saaks ratta kokku pakkida ja Sanderile üle anda, kuna ta ootas meie sõitude lõppu, et bussiga Eesti poole teele asuda. Oma ülejäänud asjad sai enamuses juba eelmine päev kokku pandud. Jäi vaid käsipagas, mis lennukile kaasa tuli.

Majutuses oli aega veel pesus käia ja rahulikult süüa ning seejärel algas seiklus, et saada mõni takso, millega Pescara bussijaama saaks, kust omakorda väljus buss Rooma lennujaama. Mina ja Mari-Liis jõudsime, Maaris sai veidi rohkem seigelda. Aga lõpp hea - kõik hea. Õigetele lendudele jõudsime me kõik ja oma koju ka.

Kokkuvõtvalt väga äge, õpetlik ja enesekindlust andev võistlusnädal! Terve aja oli tunne, et olen täpselt seal, kuhu ma kuulun. Sealjuures oli ka mulle täiesti silmiavav kogemus nii paljude parasportlaste seas viibida ja näha kui palju erinevaid ja ägedaid inimesi on olemas.