28. Tartu Rattamaraton 40 km

Eliis Paas
Jan 20
3 min read

Kirja pandud 24. septembril 2025 ehk 4 päeva peale võistlust.

Minu ratturikarjääri teine.

Lasin end kirja panna 3 nädalat enne üritust, aga selle aja jooksul jõudsin juba kahtlema hakata, kas ma üldse tahan enam kruusale “võistlema minna”. Võistlema selles mõttes, et kuigi ma poodiumi peale ei sõitnud, siis teadsin, et iseenda eelmise aasta ajaga, milleks oli 02:12:27, hakkan sellegipoolest võistlema.

Sel hooajal on päris kruusasõite häbemata vähe olnud. Asfalt ja maanteejooks on domineerinud ja seda üsna süümepiinadeta. Maantee on koht, kus ma tunnen, et jaksan ja tahan pingutada. Selles tulenevalt tundus, et kruusa peal ei liigu enam absoluutselt ja et üleüldse raputab liiga palju. Aga lubadus on lubadus ning tuli minna. Vastavasse meeleollu sain end alles õhtu enne, aga asi seegi.

Samal ajal, kui eliit 126 km gravelile startis olin mina veel kodus Tallinnas ja sõin hommikust. Teistpidi olid nemad juba ammu lõpetanud, kui mina alles Tehvandil starti ootasin. Kui mälu ei peta, siis eelmine aasta läksin 2:30h ja aeglasemast stardigrupist. Esimeseks korraks tundus hea ja ohutu. Reaalsuses tuli hasart sisse ja hakkasin inimestest mööda sõitma.

Seekord otsustasin startida 1:45-2h stardigrupist, et ma ei oleks nautlejate vahel liigne tõmbleja, kellel midagi enam võita pole, aga kes rahulikult ka ei oska sõita. Igatahes hommikul tundus, et alla 2h võiks ju tehtav olla, sest 6 min eelmise aasta ajast veetsin joogipunktides. Ülbe plaan oli oma varudega hakkama saada ja ametlikud joogipunktid vahele jätta.

Plaan oli jõus umbes-täpselt 8. kilomeetrini. Muda-tõus-muda-tõus-mudaga tõus ja pulss üle 180 bpm. Paljud ilmselt minestavad seda numbrit nähes. Minu jaoks tähendab see kõva pingutust, millega lühiajaliselt saan hästi hakkama. Aga seekord ei saanud. Ühel hetkel tundsin, et esimest korda elus on päriselt paha olla liiga tugevast pingutusest. See oli see pehme muda, millest ma iseenesest jaksasin läbi vändata, kui just ei olnud tõusuga muda. Aga see röövis nii kuradi palju energiat, et ühel hetkel otsustasin ratas käekõrval jalutada ja lasta pulsil allapoole tulla, kui oli näha, et sama jama kestab veel mõnda aega.

Kuskil 8-10. kilomeetri vahel mõtlesin ka katkestamise peale, sest oli tunne, et samas tempos ma jäängi 40. kilomeetrit läbima. Aga sportlashing minus surus edasi. Rada läks kergemaks, muda jäi vähemaks. Järsku oli Palu jp käes, enne mida tulin laskumisest 46km/h, mis oli omaette nauding. Jõin, sõin ja lasin ühel toredal mehel survekaga keti ja posti vahele lasta, sest kartsin, et muidu varsti ei vänta enam kuhugi. Ma ei olnud sugugi ainus.

Peale Palu tundus, et kilomeetriposte on palju tihedamalt ja vähema maa tagant pandud kui varem. Muda veel sai, aga oluliselt seeditavamas koguses kui varem. Jõudsin ka eelmisest aastast tuttavaid kohti ja pöördeid ära tunda. Viimases lõpus käis peast läbi “ma ei jaksa enam neid tõuse sõita”, mis oli samas naljakas, sest just tõusud olid enamasti need kohad, kus teistest möödusin.

Kuna juba alguses sai selgeks, et täna aega ei lähe sõitma, siis numbreid vaatasin vaid üksikutel hetkedel. Enamasti hoidsin rajakaarti ees, kuigi seda ei oleks tegelt isegi vaja olnud. Märgistus oli piisav ja üldjuhul oli keegi alati silmapiiril. Lihtsalt mul endal on rahulikum ja tavaliselt ka kiirem sõita, kui ma ei vaata numbreid vaid usaldan enesetunnet.

Lõppajaks sain kirja 02:22:41. Võrreldes eelmise aastaga oli suht tuim olla. Ilmselt kooslus sellest, et ei olnud enam esimene kord, mudast ja asjaolust, et eelmise aasta aega ei parandanud. Kuigi viimase osas arvan, et tegelt sõitsin pingutuse poolest tugevamini kui eelmisel aastal, lihtsalt rajaolud võtsid oma.

Rõõmsaks üllatuseks võttis mind finišis vastu Maarja Vuin, kes tegi minust ka pilti. Olin just jõudnud mõelda, et selle hetke võiks ikkagi ajaloo jaoks talletada. Umbes minut peale mind finišeerus Sandra Sillamaa 86. kilomeetrilt. Kuna oleme varasemast tuttavad, siis läksin teda õnnitlema. Edasi ratas hoidu, traditsiooniline supp-sai-morss ja esimeste muljete jagamine lähedastega.

Rattapesu järjekorras jõudsin umbes 10 minutit oodata, aga sain aru, et jõuan enne Otepääle auto juurde tagasi vändata kui pesurini jõuan. Pealegi olin hommikul Alexelas autopesulat märganud. Nii tegingi. Hiljem numbreid vaadates oli Elvast Otepääle täiesti okei tempo ja sõit, aga endale tundus konkreetselt nagu roomamine. Jalad olid tühjad. Kõik jalalihased, mida kasutasin andsid tunda. Tõusud tõusude järel ja sõiduasendis oli valus olla, nii et ka vändata ei saanud normaalselt. Aga vaated olid loojuva päikese valguses maagilised!

Alexela tanklas rattale 5€ eest hädaabi pesu. Auto juurde, ratas autosse, tagasi bensukasse riideid vahetama. Kohv, midagi süüa ja tagasi kodu poole. Sealjuures oli tegu esimese korraga kui võistluspäeva hommikul sõitsin teisest Eesti otsast kohale ja peale võistlust koju tagasi. Kuigi Tartu maantee on suht üksluine, siis täiesti tehtav.

Järgmine päev oli keha valus, aga varasemast õnneks tean, et rahulik jalutamine on parim taastumine, nii et seda tegingi. Kuigi selle aasta esimene neljandik oli õudus ja peale lõpetamist kahtlesin, kas tunnen vajadust kolmandat korda sama rada läbi sõita, siis neli päeva hiljem on tunne, et Tartu Rattamaratoni 40 km on täpselt paras koht, kus üks gravelivõistlus ka teha.