Tahtejõutuur 2024 - päev, mis muutis mu elu

20. august 2024

Öelda, et midagi oli elumuutev on suurte sõnade kasutamine, aga arvestades, et ligi

1,5 aastat hiljem on tolle päeva tunne endiselt minuga, siis ma usun, et ma ei liialda.

Alustame algusest.

8. juuli 2024 võtsin julguse kokku ning kirjutasin Hawaii Expressi turundusjuhile Priit Salumäele. Üks osa minust tundis, et kes olen mina, et üldse kodumaa suurimalt rattapoelt gravelit küsida. Õnneks oli minu sees ka teine pool, kes nägi selles võimalust teisi inimesi liikuma inspireerida, et kui minusugune inimene saab ja tahab end igapäevaselt liigutada, siis mis on "tavainimeste" vabandus.

Minu suureks üllatuseks vastas Priit mulle juba samal õhtul ning enda teadmata olin kirjutanud täpselt õigele inimesele. Nimelt on Priit koos Edgari Treieriga MTÜ Tahtejõud alt 2014. aastast alates korraldanud Tahtejõutuuri. 2014 toetati Rauno Klauseni käsiratta ostufondi, 2015 Narva ratastoolivehklejate Aleksei Štšeglovi ja teiste MTÜ Florett klubiliikmete vehklemisvarustuse ostufondi, 2016 Haapsalu Viigi Kooli tugi- ja liikumisaparaadi talitlushäiretega õpilaste spetsiaalse trenažööri ostufondi, 2017 Janno Lepiku käsiratta ostufondi, 2018 erivajadustega inimeste hoolekandeasutustele ja puuetega inimeste keskustele kolmerattaliste erirataste ostmist. Kuus aastat hiljem oli minu kord.

Päev enne taasiseseisvumispäeva sain oma elu esimesed spetsiaalse kujundusega rattariided, mille valmistajaks ei keegi muu kui moomoo. Järgmisel hommikul oli varane äratus, hommikusöök, uhiuued rattariided selga, uhiuus gravel rattahoidiku külge ning Männiaru Puhkemaja poole teele, kust juba kell 9 anti start 206 kilomeetrisele sõidule.

Foto: Gerda Tomson

Esimesed kaks kilomeetrit sõitsin Priiduga grupi eesotsas. Seejärel tõmbasin raja äärde, soovisin hullumeelsetele meestele ja naistele edu ning tegin (tolle hetke) elu kiireimad kaks kilomeetrit tagasi stardipaika. Panin ratta kähku ära ja hüppasin koos Edgariga autosse, et startida esimese joogipunkti poole ning seda ette valmistada. Seejärelt esimesest joogipunktist teise, teisest kolmandasse jne. Kusjuures üks joogipunktidest asus Eesti Jalgrattamuuseumis, kuhu mina sattusin esmakordselt.

Foto: Gerda Tomson

Sõit lõppes samas kohas, kus algas ehk Männiaru Puhkemajas, kus sain igale osalejale spetsiaalse kujundusega t-särgi anda. Muidugi sai ka süüa, juua ja sauna. Kell oli vist ligi 21 õhtul, kui taas kodupoole liikuma hakkasin. Ma olin väsinud, aga õnnelikum kui kunagi varem.

Nagu alguses mainisin, on sellest päevast möödas ligi 1,5 aastat, aga see tunne sõita oma uue graveliga suure grupi eesotsas, aidata joogipunkte üles sättida ja maha võtta ning need rõõmsad näod, mis mulle vastu vaatasid, ei ole siiani ununenud ja ma arvan, et ei unune kunagi.