HWX Camp 2025 - Sardiinia

Minu esimene Hawaii laager. 5.-19. aprill.

Kui üldjuhul avaldatakse kevadlaagri sihtkoht ja avatakse regamine oktoobris, siis mina kuulsin laagrist esmakordselt detsembri keskel. Tol hetkel ma ei võtnud seda absoluutselt tõsiselt, sest märksõnad "Hawaii Express", "tõusumeetrid" ja "keskmiselt 35 km/h" tundus mulle selgelt üle jõu käiv ja pigem nagu hea nali.

Jõudis kätte jaanuari keskpaik, kui Priit Salumäe küsis, et miks minu nime kirjas ei ole. Sel hetkel sain aru, et võibolla siiski ei olegi naljaga tegemist, vaid mind tõsimeeli arvatakse piisavalt hea olevat. Uurisin veidi kogenud laagrihuntidelt, et kuidas tegelt on ja suhtlesin Edgari Treieriga, kes kinnitas, et kui mind järgmise päeva hommikusöögiks tagasi ei ole, et eks nad siis tulevad vaatavad, kus need raisakotkad tiirutavad. Mulle sellest piisas ja regasin end ära.

Ootusärevus ja elevus olid vist piisavalt suured, et 5. aprill jõudis väga ruttu kohale. Ega ma kuni Sardiinial maandumiseni tegelikult ei uskunud, et ma päriselt teengi seda. Õnneks juba Tallinnas lennukisse astudes oli näha mitmeid tuttavaid nägusid, mis andis kindlustunnet juurde. Siinkohal tervitus Tiinale ja Evgenile, kes Hawaii laagri algusest kuni tänase päevani pole minust lahti saanud :)

Sardiinial maandusime kl 17 paiku, seejärel lennujaamast umbes 1,5h bussiga Orosei külje all asuvasse hotelli, kiirelt õhtusöögile, ratast kokku panema ja magama.

Esimene sõidupäev oli vaid 38 km ja 387 tm, aga lamemaalase jaoks nagu ma olin, oli see rohkem kui piisav, et pulss korralikult lakke saada ja ega see selle sõidu jooksul enam alla ei tulnud sealt. Teisel päeval tegime 57 km ja 492 tm. Keskmine pulss 164 bpm, mis on ikkagi liiiiga kõrge ka isegi minu keskmisest kõrgema pulsi juures, nii et kolmandal päeval tegin iseseisvalt 13 km tiiru ja tutvusin Orosei linnaga. Tõusu 73 m ja keskmine pulss minu kohta väga ilus 136 bpm.

Jõudis kätte neljas päev. Monte Tuttavsita. 770 meetrit tõusu.

Sellega oli nüüd nii, et rajakaardid saime alati eelmisel õhtul, niisiis oli teada, et tuleb ronimise päev. Kuna mu pulss arvas väga kõrgelt :) sellelaadsest ronimisest ning ronimisele eelnes kas pikem või lühem ring, siis asja mõistusega võttes oli plaan, et sõidan koos kahe teise ratturiga ronimise alguseni ja siis tulen koju või vaatan rahulikult edasi, mis ilmselgelt lõppes sellega, et Tuttavista otsas Kristuse kuju juures ära ma käisin. Ja noh, see oligi rohkem käimine kui sõitmine, vähemalt üles minnes, sest keskmiselt 9-10% tõusunurk on ikka tõusunurk.

Kuna mäe otsas just eriti soe ei olnud, siis tegime ruttu oma pildid ära ja hakkasime allapoole tagasi veerema. Väga kaua ei jõudnud laskuda kuniks esimesed kiired ja vihased vastu hakkasid tulema. Siiani on äge meenutada poiste reaktsioone, kui nad mind tipust alla veeremas nägid. Uhke tunne oli endalgi. Fun fact on muidugi see, et hommikul startisime kõik minut siia-sinna samal kellaajal ja koju tagasi jõudsime ka enam-vähem koos, aga mina jõudsin läbida 24,5 km, samal ajal kõige rahulikum grupp umbes 60 km ning kiired ja vihased 85 km.

Viies päev oli ametlik puhkepäev, mis tähendas, et käisime linnas pesu pesemas.

Kuuendal päeval 72 km ja 618 tm, kus tundsin, et tõusud hakkavad vaikselt meeldima. Seitsmendal päeval sõitsin omaette 31 km ja 250 tm.

Kaheksandal päeval 75 km, aga 1060 tm ehk elu esimene 1000 tõusumeetrit ühe sõiduga. Olime neljakesi. Ütlen ausalt, et viimase lõpu ma lihtsalt üritasin teiste tuules hambad ristis koju välja vedada. :D Jalad olid ammu tühjad, põlv ka valutas. Lisaks oli vastutuul ja oht, et ei jõua lõunasöögile. Õnneks süüa ikka saime ja minu au ja kiitus Tiinale, Kadrile ja Tõnisele, kes mind koju vedasid. See vist oli ka kogu laagri kõige meeldejäävam sõidupäev minu jaoks.

Üheksas päev oli puhkepäev Evgeni ja Tiina moodi ehk käisime ajaloolist Tiscali küla vaatamas, mis asus keset mäge ehk 9 km ja 400 tm matkamist.

Kümnendal päeval päriselt puhkasin. Üheteistkümnendal päeval oli vihmapüha.

Kaheteistkümnendal päeval käisin üksinda sama ringi sõitmas, mida teisel päeval grupiga sõitsime, aga vastupidi ja oli oluliselt lihtsam, kuigi tõusumeetreid tuli ikkagi 485 ja oli nii räme vastutuul, et 1-2% laskumisel pidin ise väntama, et ratas edasi liiguks, mis oli esmakordne kogemus mu jaoks.

Kolmeteistkümnendal päeval tegime neljakesi 25 km ja 265 tm jäätise ringi, millega panime laagrile mõnusa punkti. Õhtul pakkisime rattad kokku ja saatsime mööda maad kodu poole teele.

Neljateistkümnendal päeval korjas meid buss uuesti peale, veetsime paar tundi Olbiaga tutvudes ning oligi aeg Sardiiniaga hüvasti jätta.

Õnneks ma sain alles laagris teada, et olnuks võimalik ka 7 päeva või mõni muu arv olla kui 14. Ennetavalt ma oleks ilmselt valinud lühema perioodi, aga hea, et ma selle peale ei tulnud, sest laagris oleksin kõvasti kahetsenud, kui oleks pidanud varem asjad kokku pakkima.

Kaks nädalat oli täpselt paras. Esimese nädala lõpuks oli uni jälle kvaliteetne, taastumine korralik ja keha töötas kaasa nagu vaja. Teise nädala lõpus oli tajutav, et inimestel hakkasid mõtted juba kodu poole liikuma ja ka keha andis tunda, et sama koormusega palju kauem enam ei jaksaks.

Aa ja tegelt ei olnud üldse "keskmiselt 35 km/h pea lenksu all"...kui just kiirete ja vihaste grupis sõitma ei juhtunud. Igaüks sai valida endale sobiva tempoga grupi või sõita üksi või lebotada basseini ääres või...

Laagri jooksul sai kirja ka 20 asja, mida nende päevade jooksul õppisin. Mõni oli päriselt uus teadmine, mõni oli rohkem "kuidas ma selle peale varem tulnud pole" hetk.

1. Need on pidurikettad mu ratta jooksudel

2. Kuidas kassetti ja ketti õigesti puhastada ja õlitada 

3. Sain aru, miks oli meilis “Kontrolli ja vajadusel vaheta ratta piduriklotsid - kui tundub, et vast veab välja, siis EI VEA. Mägedes kuluvad piduriklotsid väga kiiresti. “

4. Spordilaagris ei ole sammude hulk samas valuutas, mis kodus igapäevaelu elades

5. Peale iga tõusu ei tule alati laskumine, aga ühel hetkel see laskumine tuleb 

6. Kui kõigil on raske, siis on kokkuvõttes koos lihtsam 

7. Tõusud väsitavad jalgu, laskumised käsi ja aju. 

8. Laskumised ei ole tingimata lihtsamad kui tõusud

9. Mis asjad on serpekad

10. Sardiinial vaatad, et tee on jumala sile ja tasane, tegelt sõidad 2% tõusu 

11. On võimalik olukord, kus sul on 1-2% laskumine, aga pead ise juurde väntama, et ratas edasi veereks, sest vastutuul on lihtsalt nii rets

12. Kuidas keha hakkab hoopis teistmoodi töötama, kui anda talle järsku väga suur koormus

13. Kuidas pulss hakkab mägedes sõites kehaga kaasa töötama, kui keha on jõudnud ära harjuda 

14. Kui oled 600, 800 ja üle 1000 tõusumeetrit juba sõitnud ühe sõidu jooksul, siis 400 midagi tundub nagu sile maa

15. Vastutuul on lihtsalt tüütu, aga teeb tugevaks

16. Küljetuul mägedes laskumistel muutub juba ohtlikuks 

17. Tõusudel tuleb end lõppu välja tõmmata, pärast on aega puhata

18. Oma tõusud peab igaüks ise sõitma

19. Mida tähendab tühjalt kerimine

20. Laskumistel peab ka väntama 

Igatahes 2026 jälle ning siis juba Lõuna-Hispaania ja Granada!