HWX Camp 2026 - Granada
Updated: Sep 11
Kõige loogilisem asi üldse. 4. - 18. aprill 2026
Kui Sardiiniale minek tundus "appi, mida ma teen", siis Granada tundus sama loogiline nagu hingamine. Kuna möödunud aasta laager oli nii äge, siis oli kerge hirm, et äkki selle aasta laager ei suuda eelmist ületada, eriti kuna Tiina ja Evgeni, kellele ma kõige rohkem toetusin, majutusid sel aastal eraldi. See-eest oli mul lootus Liisuga tuba jagada, kuigi ega me selleks hetkeks üleliia palju ei tundnud teineteist. Tiina naistesõitudel olime koos veerenud ja ühe korra ka kahekesi sõitmas käinud. Küll aga sai enne laagrit üsna palju messengeris suheldud ja koos SADU kontserdil käidud. Ühesõnaga tundus, et klapib ja võiks kaks nädalat samas toas elamisega hakkama saada küll.
Minekuga vedas - Liisu võttis kodust peale, lennujaama iseteeninduses saime umbes ühe minutiga oma kohvrid registreeritud, ära antud ning boonuseks oli tegu otselennuga Malagasse. Lisaks tegi Liisu mulle kohvi välja. Vedas ka lennukiga, nii et saime Liisuga istuda kaheses ja mina akna all. Hoolimata sellest, et tegu oli otselennuga, oli ikkagi tunne, et me ei jõuagi kohale. Lennujaamast oli meile tellitud transfeer, nii et peale umbes 1,5h bussisõitu ja ühte spontaanset jalasirutuspeatust bussijuhi poolt kohal me olime. Rattad olid juba varem mööda maad kohale liikunud.
Hotellitoad olid uhked - vähemalt 30 m², lisaks veel rõdu. Ainus miinus oli see, et nii vannitoal kui WC-l, mis oli omakorda vaheseinaga vannitoast eraldatud, puudus uks. Paljud vist oleks kohe vastuvõttu tagasi jalutanud ja normaalse uksega tuba nõudnud, aga me võtsime olukorda huumoriga. Samas teised, kellel oli uks, oli see ka ikkagi ainult vannitoa ja ülejäänud ruumi vahel ning klaasist või siis mitte päriselt toimiv. Aga kuna jalgratturid aluspesu nagunii ei kanna (rattasõidu ajal), siis tundub, et tegu ei ole kõige konservatiivsema seltskonnaga nagunii. Samas oli meil lisaks dušile mega suur vann ja kaks kraanikaussi. Ja diivan, tugitoolid, laud, telekas ja väga palju ruumi.
Kuigi väsimus oli suur, siis peale lõunasööki otsustasime ikkagi väikesele tiirule minna. Ja hea oli, sest avastasin, et mu rattal oli käiguvahetus transpordi käigus veidi sassi läinud, nii et õhtu sain veeta rattaruumis oodates, kuniks Tarmo kõikide teiste hädalistega jõudnud on. Enne laagrit muide saadetakse kõikidele osalejatele email, kus muuhulgas rõhutatakse, et palun tulge laagrisse tehniliselt korras rattaga, sest mehaanik on ka inimene. Aga nende probleemide põhjal, millega Tarmol tegeleda tuli, oli tunne, et inimestel on tehniliselt korras rattast väga erinev arusaam. Minu käigud said õnneks ilusti korda. Aga selle lühikese sõidu jooksul jõudsime Liisuga ka kuskilt treppidest ja muidu järsust kallakust alla ronida koos ratastega, nii et väga lõbus oli.
Õhtul toimus üldkoosolek, kus räägiti laagri kodukord üle ja kes tahtis, sai küsimusi küsida. Samuti sai igaüks laagri kujundusega rattasildi sadulapostile, paari sokke ja laagri kujundusega puhvi.
Ja oligi käes esimene päris sõiduhommik. Kella 8-st hommikusöögile ja kell 10 start. 44 km ja 484 tm. Kuna keskkond oli uus, läksin Tiina grupiga sõitma. Lisaks Edgarile tuli meiega Janika Lõiv, kes oli paariks päevaks Hawaii laagri külaline. Ilm oli soe ja vaated olid ilusad! Tänu veebruarikuisele Portugali laagrile ning Foilile tundsin end võrreldes eelmise aastaga nagu tippsportlane. Hiljem vaatasin, et mu selle sõidu max pulss oli 171 bpm ja keskmine 141 bpm. Eelmise laagri esimese sõidu keskmine pulss oli 168 bpm ja max 192 bpm. Kiirus oli umbes sama ja eelmine aasta oli tõusu u 100m vähem. Pigem oli uhke olla! :D
Peale pesu ja lõunasööki läksin spontaanselt Tiina juurde kohvi jooma ning nende elamisega tutvuma. Sel aastal viis venitamist läbi Kelly Kalm, nii et poole kuueks sättisime end uuesti hotelli juurde. Ka sel aastal oli see üks mu lemmikuid osasid laagrist. Peale õhtusööki ootas meid väga tore Janika Lõivu seminar, kes rääkis oma sportlase teekonnast.
Päev 2 - 54 km ja 451 tm. Hakkas selgeks saama, et Granada piirkond on ilusam ja ägedam kui Sardiinia Orosei piirkond. Kuna ka selle sõidu lõpus oli tunne hea, siis Tiinaga kokkuleppel panin üksi ees kiiremini koju ära. Pärastlõunase meelelahutusena jalutasime Liisuga gelatot sööma. Tagasiteel poest läbi käies kohtusime spontaanselt Tiina ja Evgeniga, nii et isegi eraldi katuste all elamine ei seganud pidevat teineteise nägemist. Õhtul sain selgeks, kuidas võimsusanduri laadimine käib.
Päev 3 - 70 km ja 1200 tm. Üks mu lemmikpäevi. Sardiinia suurimail tõusupäeval kogusin 1060 tm, nii et teadsin, et viin oma rattasõidu sõna otseses mõttes uutesse kõrgustesse. Kuigi esimese kahe päeva põhjal tundsin, et mul on Tiina grupis liiga kerge, siis otsustasin taas ikkagi sama seltskonnaga minna. Eelkõige mõttega, et tõusudel saan oma tempos ees ära minna ja kui peaks ära vajuma, siis on tagant punt tulemas, kes üles korjab.
Linnast väljasõit võttis juba ise umbes tunni, sest Granada on suur linn ja liiklust oli palju. Ringteede arvust ei hakka rääkimagi. Igatahes mul hakkas lõbus siis, kui esimene tõus kätte jõudis. Õnneks olin grupi eesotsas, nii et sain oma mõnusas tempos minna. Kuigi ma kõlan siin jube uhkelt ja enesekindlalt, siis ikkagi oli ka mul raske.
Õnneks sain esimesed raskemad tõusud koos Kadriga sõita ning pärast oli Tõnis mu kaaslaseks. Mu üks lemmikmälestusi sellest laagrist ongi see, kui sõitsin Tõnisega koos ning ees paistis üks päris valusa nurgaga tõus. Küsisin, et kas ta mind vajadusel lükata jaksab. Ütles, et jaksab küll. Aga lükkamist ei olnud vaja. Tegime hoopis videokõne Tõnise abikaasale ja tüüp jõudis veel pilte teha tõusu ajal. Ise ütlesin, et noh, kui ma vait jään, siis tead, et mul on raske, aga tol tõusul veel ei jäänud. Tõusu lõpus ootasime ülejäänud grupi ilusti järele ja nägime ka Evgeni punti, kes enne tõuse veel ringikese alla tegid.
Sõitsime jälle mingi maa edasi, kui ühel külatänaval tundus hea kohvik, kus oma varusid täiendada. Ühel hetkel kutsus kohviku peremees meid kuhugi kaasa. Alguses ei saanud keegi aru, mis värk on, aga siis saatsime oma pundist kõige pikema mehe temaga. Tagasi tulid nad väikeste riidest kotikestega, millel oli ka lukk, nii et kõik said endale uue kotikese. See kott on mul nüüd kuuskantide jms hoidmise koht reisidel. Samas külas kohtusime ka Edgari grupiga, kes nagu Evgeni puntki veidi suurema ringiga nüüdseks samu tõuse sõitsid.
Edasi liikusime kahe pundiga enam-vähem koos. Nüüd aga jõudsid kätte mingid tumepunased tõusupõksud, mille puhul Tõnis õpetas, et sikk-sakki sõites on need natuke kergemini vallutatavad. Kahel korral ta ikkagi natukene lükkas ka mind omal algatusel ja ega ma vastu ei vaielnud. Oleks ma üksi olnud, siis vast oleks ikka ise ära kannatanud, aga ma arvan, et mul kuskil kuklas oli see mugav teadmine olemas, et on võimalus kergemalt läbi saada.
Aga tumepunased põksud tõusudeks. Neile järgnes sellise teega laskumine, et ma ei läheks ka raha eest seda uuesti sõitma. See ei olnud isegi otseselt kruusakas, aga väga auklik ja selline, et ega piduritest seal väga kasu ei olnud. Ma terve aja lihtsalt palvetasin ja üritasin ellu jääda, sest ega mul ratta üle tegelikult kontrolli ei olnud. Hiljem Tõnis ütles ka, et mõtles enda laskumise ajal, et kuidas mina sealt alla saan. Pärast lõunalauas “tänasin” Edgarit kui rajameistrit selle lõigukese eest. :) Aga elusalt ja tervelt me sealt kõik alla saime. Enne sõitu rääkisime oma grupis, et kuna üks ilus ja suure tammiga järveke jääb enne linna tagasiminekut suht lähedale, siis vaatame teeotsa jõudes, kas käime seal ka ära. Otsus oli, et käime ja ma usun, et seda ei kahetsenud keegi.
Viimase lõpu hotelli tagasi sattusin jälle Tõnisega teistest ettepoole sõitma. Endale üllatuseks olin ma laskumistel Tõnisega üsna võrdne, ta muidugi ei pannud ka fullgasi, aga otseselt tagasi ka ei hoidnud. Nii me kahekesi läbi linna tiheda liikluse hotelli tagasi vurasime. Pärast kiitsin Tõnise abikaasale, et tema mehega võib koos sõita küll.
Neljas päev oli puhkepäev, aga sel aastal olin juba targem, et kui veedan oma vaba päeva Tiina ja Evgeniga, siis selle nimi on pigem aktiivne puhkepäev. Igatahes tutvusime kohaliku ühistranspordiga ja käisime Alhambra juures. Sisse ei saanud, aga ka selle ümber oli piisavalt vaatamist.
Päev 5 - 92 km ja 964 tõusumeetrit. Kuna esimesed päevad olid näidanud, et Tiina grupi jaoks olen vahepeal liiga tugevaks saanud ja sellest järgmist gruppi iseloomustati kui pardipask (korda ei ole), siis võtsin vastu julge otsuse minna Edgari grupiga. Mu lootus oli, et Edgari mind suvalisse kohta maha vast ei jäta, kui peaks raskeks minema.
Sõidu alguses oli veidi seiklemist, sest sealt, kus läks meie rada oli hoopis mingi kraav ja ühel hetkel said ikka kaks meie gruppi üheks kokku. Aga kokkuvõttes jäin täiesti ellu ka minu jaoks kiiremas pundis. Tõusud võeti mõistlikus tempos ja vajadusel ka oodati. Küll aga sobis mulle väga see tempo, millega läbi linna liikusime. Õhtune seminar oli seekord EOK presidendi poolt.
Päev 6 - 83 km ja 1156 tm. Lõvikonserv oli endiselt hommikusöögiks, sest läksin ka sel korral Edgari pundiga. Tõusumeetreid vaadates oli pigem tubli tööpäev, aga sõidu ajal need meetrid hajusid kuidagi ära. Ja eks eelmised päevad olid enesekindlust ka kõvasti kasvatanud.
Päev 7 - 66 km ja 535 tm. Hotellist läksin välja Edgari pundiga, aga juba linnavahel sain aru, et täna ei ole enam seda minekut. Suure tõenäosusega oleks ära kannatanud, aga ei olnud mingit soovi terve aja punases sõita. Pool laagrit oli veel ees. Niisiis esimesel tõusumoodi kohal ütlesin Edgarile, et ma pudenen maha ja teen lühema ringi, mida ka Tiina grupp sõitmas oli ja saatsin Tiinale sama infoga sõnumi, et võib juhtuda, et nad saavad mu mingil hetkel kätte.
Tiina grupp mind kätte ei saanud ja Heikiga kohvikusse ma samuti ei läinud. Aga sellegipoolest ei saanud ma ka üksi sõita, sest mingil pikal sirgel võttis üks meesterahvas mulle sappa. Otseselt ühist keelt me ei rääkinud, aga mõnda aega lasin tal enda tuules istuda, kuniks mul natuke juba üle viskama hakkas ja ütlesin, et ma teen ühe telefonikõne peatuse vms. Minu õnneks ta läks edasi ja sain sõitu uhkes üksinduses jätkata. Tegelt oli väga mõnus. Ühel pikal sirgel ja hea nähtavusega laskumisel proovisin ka, mis tunne on alt hoides laskuda - väga veider ja ebastabiilne. Oma lisapidurite tõttu hoian ma laskumistel alati ülevalt ja nii on mulle mugav ka. Eelmine aasta Edgari muidugi ütles, et väga jube on mu laskumist sellisel kujul vaadata, aga nõustusime, et kui mul on nii kindel ja ohutu, siis see on kõige tähtsam.
Päev 8 oli taas puhkepäev, kuna lubas suuremat sadu. Tiina perel oli plaanis sõita ranniku poole mingeid koopaid vaatama. Sama tegime ka Edgari ja Liisuga. Tee peal sai lahatud teemasid profispordist inimsuheteni välja. Või noh, Liisu ja Edgari põhiliselt lahkasid. Mina kuulasin.
Cueva de Nerja koopad olid ägedad. Kui mu mälu ei peta, siis ma ei olnud varem ka kuskil sellises kohas käinud. Lõunasöögi tegime ühes Nerja mereäärses mereandidele suunatud toidukohas. Tagasiteel sai elu ilu- ja valupunktide lahkamisega jätkatud. Hotelli tagasi jõudsime täpselt selleks ajaks, kui Paris-Roubaix’i finišini oli 4 km sõita jäänud, nii et saime koosolekuruumis ka selle ära näha.
Päev 9 - 83 km ja 682 tm. Kuna eelmine päev oli olnud puhkepäev ja tõusumeetrid mind enam ei hirmutanud, siis läksin taas Edgari grupiga. Samuti tundus kaardi põhjal, et on lootus taas ilusat järve näha. Järve tegelt lõpuks ma ei näinudki. Küll aga sain täiesti uue elukogemuse selles osas, kuidas reageerib keha füüsilisele ja vaimsele väsimusele.
Nimelt olid mingid rajalõigud mu jaoks natuke liiga tempokad, kuigi suures plaanis sain väga hästi hakkama ja grupist maha ei jäänud ning ega tegelt poleks jäetud ka. Küll aga ühel rajalõigul, kus oli tõus, laskumine, tõus järjest, jooksis mu aju järsku kokku, sest tekkis tunne, et ma enam ei jaksa grupi tempoga kaasa minna ja ega minuga ei arvestata ka. Ütlen kohe ära - see oli väsimus, mis rääkis. Igatahes see mõte tuli minuni täpselt ühe veidi pikema, kuid pigem lauge tõusu all, mis päädis sellega, et mu hingamine läks paigast ning tekkis kontrollimatu soov nutta. Kuna väga raske on korraga nutta, hingata ja tõusu sõita, siis jäin seisma, et hingamine kontrolli alla saada ja olin oma peas valmis, et veeren lihtsalt üksi lõpuni, suva need teised.
Ma arvan, et ma ei jõudnud minutitki seal olla, kui Edgari mu juures tagasi oli. Tegin talle lühikokkuvõtte, et kõik on tegelt hästi, aga tahaks nutta. :D Kui kellelgi on sportlase emotsioonidega kogemusi, siis see ilmselt on tema. Igatahes sain oma hingamise korda ja veeresime koos tõusu lõppu, kus teised meid ootasid. Kuigi tõusu all sain end suht ruttu kokku võetud, siis sõidu viimane lõpp oli sellegipoolest terve aeg iseenda ja pisaratega võitlemine, nii et kui hotelli juurde tagasi jõudsime, siis keerasin teistest eraldi murule istuma ja nutsin kõik välja, mis tol hetkel välja tuli. Ja pärast oma toas natuke veel.
Aga see, et ma julgesin sel päeval hiljem oma tundeid teistega jagada ja sellest ka siin kirjutan, on minu jaoks tohutu samm edasi. Vana mina oleks kogu asjaga proovinud iseenda sees hakkama saada, et mitte oma "nõrkust" välja näidata. Täna ma tean, et see ei ole nõrkus. Õhtul sai õnneks massaaži ning Tiina ja Evgeni juures õhtusööki.
Lisaks ratturitele oli meil pundis ka üks põhikohaga (ultra)jooksja, kes ei pidanud paljuks rattasõitude vahepeal osaleda Sierra Nevada Ultra - 60 km maastikujooksul, saavutades oma vanusegrupis esikoha. Niisiis saime ka möödunud päeva värskeid muljeid kuulata. Samuti oli meie hulgas üks trühvlikasvataja, kes oma maailma meile lähemalt tutvustas, nii et igav tol õhtul ei hakanud.
Kümnes päev oli mul "puhkepäev". Tegelikult ei puhanud ma midagi, vaid tegin koos Kajaga teistele Sierra Nevada tipus supporti ehk teiste menüüs oli 72 km ja 2000 tm. Tõusu tipp sealjuures asus 2500 m kõrgusel. Hommikul lasime teistel asjad enda autosse anda ning saatsime nad teele, misjärel ka ise neljal rattal mäkke veeresime. Vaated olid võimsad! Tõnis andis ühe oma kaameratest päevaks minu kätte, nii et sain üle pika aja ka pildistamisest rõõmu tunda ja hiljem tõdesin, et kõik pildid tulid ilusad.
Olime jõudnud vaevu auto ära parkida ja natuke veel ülespoole lume piirile jalutada, kui juba esimene rattur oli kohal ning ega järgmisigi ei pidanud kaua ootama. Kiituseks peab ütlema, et üles jõudsid vist kõik, kes plaanisid jõuda. Kuna tolleks hetkeks oli mu esimese MK etapini vähem kui kuu, siis mul endal ei olnud lihtsalt head sisetunnet selle sõidu osas. Usun, et oleksin üles välja roninud, aga pigem kartsin väsinuna allatulekut ja ei tahtnud asjatuid riske võtta. Tagantjärele targana ei tunne, et oleksin millestki ilma jäänud, kuna mä otsas sain ära käia ja ma usun, et läbi auto akna jõudsin isegi rohkem vaateid nautida kui oleks rattaseljas kannatades jaksanud vaadata. Pealegi teistele suppordi tegemine on peaaegu sama väsitav, kui ise sõita. Boonusena sain mäe otsast alla hotelli ise autoroolis olla.
Päev 11 - 30 km ja 303 tm. Tegu oli suht "igaüks teeb, mis tahab" päevaga. Tegelikult kõik Hawaii laagri päevad on sellised, aga ei olnud otsest, et kell 10 sõidame gruppidega välja formaalsust. Edgari mingid rajad tegi, et kes tahab, see saab ikkagi sõitma minna. Mina liitusin seekord Tiina naistega ja tegime pisikese coffee ride'i neljakesi.
Õhtul oli võimalus saada sisevaade Hawaii Expressi ostujuhi töömaailma ja peale seda tegin oma traditsioonilise Kahoot!-i laagrilistele.
Päev 12 - 49 km ja 1246 tm. Kõige ilusama ja raskema rajaga päev. Aga nali on selles, et see rada oli minu enda tehtud, mida juba jaanuaris Edgarile jagasin.
Mul oli plaan minna algusest peale oma tempos, kuna tundsin, et Tiina grupp on veidi aeglane ning Edgari grupp sellise tõusupäeva jaoks liiga kiire. Juhtus aga nii, et hotellist sõitma hakates leidsin end Edgari grupi lõpust ja tegin spontaanse otsuse nendega läbi linna minna ja siis oma tempos maha jääda, kui suuremad tõusud hakkavad.
Nii et kui grupis esimesi vahetusi tehti, lasin inimesed enda ette, aga ühel hetkel tundus ebaviisakas teiste kulul puhata, nii et otsustasin, et kui järjekord minuni jõuab, siis käin ka eest läbi. Sellepeale tegi Edgari mulle ühe meeldejäävaima koolituse, mis juhtub siis, kui grupisõidus olla liiga viisakas. Nimelt "lükkas" ta mind väga sujuvalt ühest tee servast teise nii, et ma sain sellest aru alles siis, kui ma olin täpselt seal, kus ta tahtis, et ma oleks. Aga endale üllatuseks sõitsin päris pika maa pundiga koos ja maha jäin alles siis, kui tahtsin suurema järve ääres natuke pikema peatuse teha. Peagi jõudis minuni ka Liisu, kellega veidi aega koos veeresime, aga siis jälle liikusime mõlemad kumbki oma tempos, kuna mul oli üksi sõitmise soov endiselt üsna tugev.
Üks osa rajast oli vahelduva eduga 9% ja 15% vms tõus ehk siis ma sain suht pikalt ratas käe kõrval jalutada koos kärbeste ja lõõskava päikesega. Alla 10% tõus oleks jumala okei olnud vändata, aga ma pigem kartsin, et kui tõusuprotsent läheb kahekohaliseks, siis mu hoog jääb nii väikeseks, et kukun ja ei saa jalga lahti õigel ajal. Kõige suurem tõusuprotsent, mida mu Garmin näitas, oli näiteks 19%. Aga planeeritud raja kõige kõrgemasse punkti ma jõudsin ja oleks võinud veel Sierra Nevada otsa edasi vändata, kui olnuks soovi, kuna sama teed, kust kaudu nüüd hotelli juurde tagasi hakkasin laskuma, tulid teised Sierra päeval üles.
Kui üles minnes oli teistel tõusuprotsent üsna punane ja tumedamgi, siis laskumise puhul tähendas see mitut puhkepeatust, et korraks käelihaseid lõdvestada, kuna ma päriselt kartsin, et lihtsalt ei jaksa enam pidurdada, kui vaja. Aga pigem oli vaja, kuna kurvid olid järsud ja teekate ise mitte kõige siledam. Samuti oli kuskil mingi tee-ehitus ja traktor, mis täpselt ette tahtis tagurdada. Õnneks lõpp hea, kõik hea. Viimases lõpus sain päris mitu laagrikaaslast ka kätte. Aa ja boonusena sõitsid Lidl Treki poisid korduvalt koos saateautoga mööda!
Päeva jäi lõpetama Liisu sünna tähistamine, mida tegime taaskord Evgeni ja Tiina juures.
Laagri viimasel päeval enne ärasõitu ma enam rattaga veeremas ei käinud, vaid kasutasin varasemate päevade teadmisi ning läksin Granada linna jalutama ja poodlema. Midagi kindlat mul vaja ei olnud, kuid omad traditsioonid on mul siiski tekkinud, mida reisilt soovin koju viia. Pealegi, kui suure pudeli oliiviõli saab 5.95€ eest, siis oleks rumal see Hispaaniasse maha jätta.
Linnast tagasi jõudes oli vaja ratas ja kõik mööda maad minevad kodinad kokku pakkida. Rattaga õnneks aitas Tõnis. Mulle enamasti meeldib jube iseseisev olla ja kõigega ise hakkama saada, aga vahel on täitsa tore lasta end toredatel inimestel aidata, kui see võimalus on. Samuti toimus tradistiooniline viimane pidulik õhtusöök, kus võeti laagri kaks nädalat kokku ning peale seda kogunesime hotelli katusel, kust avanes ikka sigailus vaade päikeseloojangule. Ma ise olin omadega jumala läbi tegelikult ja üleliigset suure peo tuju ei olnud, aga tegelikult oli ikkagi tore.
Kodutee möödus rahulikult. Bussiga 1,5h Malaga lennujaama, kus saime küll mõned tunnid oodata kuniks pagasi check-in avanes, aga heas seltskonnas võib selle aja ka niisama maha istuda. Lennukis taas Liisuga kahekesi kõrvuti. Vahemaandusime Riias, kus aega oli umbes täpselt nii palju, et rahulikult Tallinna lennu väravasse jalutada. Need kaks nädalat Andaluusias olid mega toredad, aga sama tore oli ka koju mehe ja koera juurde jõuda!
Hawaii laager numbrites:
10 sõitu
577 km
27h
7138 tm
Aitäh ja järgmise aastani!
Comments